Kui väga mõjutab Sinu hariduse omamine su sõpru?

Mure: Asi selles, et ma ei tea mida oma eluga ette võtta. Jätsin gümnaasiumi pooleli, konfliktid vanematega, kuna nende arvates on haridus üle kõige maailmas.

Isa keeras selja ning enam ei suhtle minuga, kuigi elame ühes korteris. Ema piinab end, kuidas mind aidata. Probleem algas u. 14-aastaselt. Siiski lõpetasin kõik klassid kiituskirjadega 9. klassini. Läksin gümnaasiumisse. Ausalt öeldes, pole kunagi koolist ning selle vajalikkusest vaimustuses olnud. Lõpetasin 10. klassi ning suvel sain 18 täis. Hakkasin millegi pärast jooma. Sõltuvust ei tekkinud. Jätsin gümnaasiumi 11. klassi keskel pooleli. Pole kunagi enda arust väga tark ega andekas olnud, kuigi mulle on seda öeldud. Oli paar sõpra, kuid viimasel ajal nad taandusid eemale (arvan hariduse omamine mõjutab inimesi nii väga) ning ma lõpetasin nendega suhtlemise, kuna piinlik ja vastik olla inimestega, kes mõtteis naeruvääristavad sind. 19. eluaasta alguseks selgus, et olen mõttetu üksik olevus.

Loen raamatuid ning kuulan muusikat, mida minu vanused peavad mõttetuks jne. Peas on segadus, lukk. Edasi ei liigu ning maailmapilt ei muutu samuti. Minu klassikaaslased lõpetavad sel aastal 12. klasso. Lihtsalt hirm ette kujutada, mis minust saab maailmas, milles ma ei orienteeru. Kurt, 19.

Dr. Noormann: Sa väidad, et maailm on liiga keeruline ning kardad, et ei tule selles orienteerumisega toime. Arvan, et asi on teistpidi - sa ei tunne iseennast selles maailmas. On kaks võimalust - leida koht, kuhu sa tahad kuuluda või teine võimalus on sobituda paika, kuhu sinusuguseid sellisena, nagu oled, ära mahuvad.

Sedalaadi pessimistlik maailmavalu, millest kirjutad, kuulub tegelikult murdeea murdumiste juurde. Ma tean, et palju sinu praeguses elus tundub mõttetuna, tarbetuna, ajaraiskamisena ja tunned ennast nagu soos sumpavat. Aga kui mitte kõike, siis midagi pead tegema sellist, millel on ikka mingisugunegi edasi astumise nägu. Lausa jõuga. Oma pessimismi takerdumine teismelises eas paneb aluse edasisele asotsiaalsusele.
Ega see päris aus ja patriootlik soovitus pole, kuid paljud sinusugused panevad ennast proovile täiesti uues ja raskes olukorras. Tean samasuguses eneses ekslevaid noori, kes on leidnud raske lahenduse - sõidavad üheotsa piletiga Aasiasse, Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse. Sealsed raskused saavad eneseproovimise kooliks ning nii mõnigi vajub sohu ka seal. Aga kui ainult endale lootes ja endalt abi otsides sellise ellujäämise kooli läbi teed, suudad oma praegusest pessimismist paremini üle saada, kui siin, kus pead end kogu aeg kellegagi võrdlema ja hädaldama, et keegi sind ei mõista ega aita.

Me ajakirjanduses küll hurjutame selliseid noori, kes pidavat laia maailma minema vaid hea ja mugavama elu pärast, kuid paljud lähevad just raskusi ja nende ületamises eneseleidmist otsima. Kui sa midagi "mõttekamat" välja mõelda ei suuda, siis proovi seda.