Palju me ikka oma lapsepõlvest mäletame? Arvatavasti seda, kuidas võisid lausa tunde istuda üksinda mänguväljakul ja midagi seal meisterdada nii, et sul ei hakanud igav? Sa nautisid hetke ning olid asjas täielikult sees. Sa ei mõelnud, et üks või teine asi vajab tegemist-lahendamist. Sa lihtsalt olid. See oskus hakkas aastatega kaduma ning hiljem kadus peaaegu et täielikult. Mida vanemaks me saame, seda rohkem peab meil kõiksugu tegemisi olema, sest muidu meil hakkab lihtsalt igav. Samuti tuleb juurde rohkem kohustusi, mida tegema peab. Raske on leida aega iseendale, et olla ja hetke nautida.

Tunned, et tahaksid telefoni hääletule režiimile panna kasvõi kaheks päevaks, kuid sa ei saa seda teha. Kes teab, mis võib juhtuda, kes midagi võib vajada. Me peame oleme kättesaadaval. Tegelikult ei pea. Me võiksime end ilma süümetundeta välja lülitada sellest kiirest 21. sajandist ja nautida elu. Panna pähe klpaid ja olla iseendaga mõne tunnikese. Rääkida elust enesest ja tunda, kuidas loodus su ümber sulle energiat annab. See on hetkes olemine. Seda on meie elus vähe. Me ei suuda ning meile ei anta võimalust olla lihtsalt paigal, lihtsalt olla, mitte midagi tehes. Koguaeg on kiire, koguaeg on vaja midagi teha. Kõik saab tehtud, kuid kõige oluline mitte-elu nautimine.

Istu nüüd maha ja mõtle kõikide nende asjade peale, mida sul täna vaja teha on. Vali välja neist kolm sulle kõige olulisemat ja mõtle, mis saaks, kui sa neid ei teeks. Päriselt ka, kas su elu muutuks, kui sa selle kolmanda asja tegemata jätaksid? Ma arvan, et mitte. Tee kaks asja ära ja mine jalutama või lõõgastu diivanil ja kuula muusikat. Lihtsalt ole ja ära otsi endale tegevust. Õhtul helista sõbrale ja saa temaga kokku, et lihtsalt juttu ajada, silmast-silma. Lihtsalt jutusta tund aega. Ole see vestlus, naudi seda. See ei ole Facebookis kolm tundi sõpradega kirjutamine ekraanil tähtede abiga. See on reaalne suhtlus. Sul ei ole kohustusi ja sa lihtsalt võtad aja maha, et minna sõbra juurde kohvile ja juttu ajama.