Ma saan aru, et tihti on noorematele inimestele abiks nende lähedased, keskealised elavad sageli paaris ja koos on ju ikka kergem, kuid siiski... Kuidas see majandamine välja näeb? Kas iga kuu ongi üks "30 euroga söönuks" eksperiment?

Ise olen kõrgharidusega 25-aastane, elan üksinda Kristiine linnaosas 1-toalises korteris. Kindlasti saaks näiteks Lasnamäel odavamalt, aga see on luksus, mida ma endale luban, elada Kesklinnale lähedal, et mugavalt ringi liikuda. Talvel läheb mul natukene enam kui pool minu keskmisest palgast erinevateks maksudeks, süüa valmistan põhiliselt sellest, mida vanemad maalt kaasa annavad. Viimase üle ma ei kurda, vastupidi, sest toit valmib tervislik ja hea. Väga gurmee-öko ja sealjuures ise kasvatatud, mitte kuskilt kaubanduskeskusest ostetud peen papp-paberisse mässitud mahekaalikas.

Väljas ma suurt ei käi, kuid elementaarseid riideid ja hügieenitarbeid ikka ostan. Need jäävad enamasti keskmisse hinnaklassi. Samas paneb vahel mõtlema, et kuidas ma peaksin siis hakkama saama, kui vanemad süüa kaasa ei annaks? Tööandja peale pole ka mõtet näpuga näidata, saan võrreldes mitmete teistega isegi hästi palka. Aga korrelatsioon minu panuse (omandatud haridus ja tehtav töö) ja selle vahel, kui palju teenin ja mida endale selle eest lubada saan, on ikka müstika.

Kuna üldine mentaliteet on see, et (noor) inimene peab palehigis rügama, roppu vaeva nägema, meeletult õppima, pingutama, ohverdama, alles peale mida on ta ära teeninud normaalse töökoha, inimväärse elu ja rahuldava palga, siis olen vahel suisa süümepiinu tundnud, et kas ma üldse niigi head elu olen ära teeninud?

Keskkoolis olin hea õpilane, suurt pingutama ei pidanud, ülikooli sain tasuta kohale, käisin viimasel kursusel paar korda nädalas praktikal ja edasi võeti mind samasse firmasse tööle. Mul ei ole vaja sarnaselt paljudele teistele oma eakaaslastele pisaraid valada: vaene pere, õppelaen, võlad, keegi ei toeta, kommuunielu, nuudlid ja hapupiim, nutti on, aga keegi tööle ikka ei võta. Näen-kuulen sellist stsenaariumit enda ümber sageli, kuid kahjuks ei oska ega saa samastuda, saatus on võrdlemisi armuline olnud. Äkki ma ei olegi enam-vähem normaalset elu ära teeninud, sest pole Tantalose piinasid kogenud?

Millised siis üldse peaksid need noore inimese realistlikud ootused tänases Eestis olema? Millise sõnumi ühiskond (vanemad ja targemad) meile saata tahab? Tõele au andes on see mulle siiani häguseks jäänud. Tundub nagu minuealistele ei oleks lihtsalt kohta, nii valitsebki "oma viga, et loll ja kogemusteta oled" suhtumine ja kuna ka paljud vanemad ei ole siinse eluga rahul, siis ei arva keegi, et noortelgi oleks õigust midagi soovida, rääkimata nõudmisest.