Ma ei tea, mida ma peaksin tegema, sest nad pole ühelegi täiskasvanule rääkinud ja ma kindlasti ei läheks neid üles andma või midagi, aga kuidas ma neile delikaatselt märku annan, et nad peavad midagi ette võtma selle suhtes? Sest mina küll ei taha endale mingit jama külge saada, aga see tuberkuloos on ju nakkav.

Serene, 14

Dr. Noormann vastab

Kust on pärit Sinu kindel teadmine, et su klassikaaslastel on tuberkuloos? Kelle diagnoos see on? Ehk on see lihtsalt arvamine köhiva inimese kohta? TB on nii tõsine haigus, et vaevalt see kellelegi täiskasvanutest märkamata on jäänud ja iseendas seda ära tunda on enamasti ekslik.

Aga põhimõtteist võiksime arutleda küll. Rääkida täiskasvanutele nakkushaigustest, mida selle alaealine kandja varjab, pole „nende üles andmine“, vaid abi nii neile endile kui ka võimalikele nakatanutele. Tänapäeval on selle kategooria suurimateks ohtudeks suguhaigused, mida on tõepoolest võimalik nii endas ära tunda kui ka teiste eest varjata. Kuid nakkushaiguste teadlik levitamine on kuritegu ja siin ei saa olla kaksipidi käitumist.

Sedalaadi pihisaladusele tuleb reageerida sõnadega – kas lähed ja räägid sellest ise või pean mina seda Sinu eest tegema. Hiljem ta isegi tänab Sind selle eest, et jõudis ravile või hakkab vihkama, kui ravi hiljaks jääb – miks sa küll lasid mul nii arg olla. Nii on Sul kõige ausam käituda ka praeguses olukorras.

Teie Dr. Noormann

Jaga
Kommentaarid