Tund ennem seda oli veel aega harjutamiseks. Harjutada meil vaja polnud, sest olime seda eelnevalt mitmeid kordi teinud. Seda aega kasutasime me riietumiseks ja enda grimmeerimiseks. Kõigil meil olid pikad valged seelikud — need õmblesime endale ise. Playbox toimus korvpalliplatsil, seal oli üks pink, mis oli väga pikk. Kõik istusid seal.

Tulime oma kämpingust välja ning istusime samuti pingile, et oma esinemiskorda oodata. Kolm või neli gruppi esinesid ära ja pärast seda hüüti välja meie kämping. Võrreldes teistega olime me ülimalt rahulikult. Läksime kiirkõnnil väljaku keskele. Mina eesotsas. Peale seda, kui olin peaaegu väljaku keskele jõudnud, hakkasid sõna otseses mõttes KÕIK naerma — isegi kasvatajad itsitasid. Ma ei saanud aru miks nad naeravad.

Küsisin ühelt oma kämpingukaaslaselt, et milles nali siis seisneb. Ta vastas, et mul on kaka plekk tagumikul. Vaatasin pingile, kus ma istunud olin — seal oli poolik šokolaadikomm, mis oli natuke sulanud ja laiaks istutud. Esinemise tegime ikkagi ära, aga selle loo pärast läksid mul pooled liigutused ja ka laul meelest ära. Kuigi ka teistel läks esinemisel hästi, siis lõppkokkuvõtteks saime me esimese koha. Kuid järgmised laagripäevad läksid päris aeglaselt, sest mind kutsuti terve järgnev nädal “kakapepu-pruudiks“ (“kakapepu” teate isegi, mille pärast ja “pruut” — sest me tegime playboxil just pulmateemalist muusikavideot järgi). Sinna laagrisse ma sel aastal ei läinud.

Tahad võita kasti Angry Birdsi karastusjooki? Vaata SIIA!