Dr Noormann: Sinu lapsepõlv on läbi ja Sinust on saamas noor täiskasvanu. Selle tee pead paratamatult läbi käima ja see, mida praegu koged, on selle tee valusad õppetunnid, mida kuidagi ka vältida ei õnnestu. Väga vähestest esmaarmunutest saab kunagi abielupaar. lapsepõlverõõmude kõrvale tekib ka kurbus, nukrus ja südamevalugi. Sedagi peab õppima, kuid mitte raamatutest ja teiste kogemustest, vaid iseenda läbielatu kaudu. See ei tohiks meid nõrgemaks muuta, vaid mehistama.
Unustama ei peaks ega tohikski. Kui See tunne oli sinu jaoks ilus, pead selle just sellisena oma emaotsioonide mällu talletama, mitte hakkama seda halvaks kogemuseks, koguni õuduseks pidama või olematuks tunnistama. See on nagu vääramatu jõud, millega tuleb mehiselt leppida ja mitte murduma kõike eluraskuste ja saatuse kaela ajades. Ka muredest ülesaamine ja eneseleidmine
pärast millegi väga ilusa purunemist on see "point", mille nimel tasub edasi elada. 

Ma loodan, et läksite lahku rahumeelselt, mitte kakeldes, teineteist süüdistades või intrigeerides. Ma ei tea Sinu iseloomu, kuid pean oma kohuseks hoiatada, et väga napi kultuurikihiga ja haiglaslikult egoistliku enesehinnanguga inimestel tekib selles olukorras soov kätte maksta ja mitte üksnes oma endisele kallimale, vaid kõigile tema sookaaslastele ja nii sünnivad suhetes blaseerunud, heausklikkust ärakasutavad, tunnetemängurid, kes püüavad küll oma ülbamises elu peremeest mängida, kuid sisimas siiski päris mannetud ja õnnetud on.

Jaga
Kommentaarid