Kuidas saada üle tüdrukust, kes tahab minuga vaid sõber olla?

Küsimus: Mul on üks sõbranna, kellega tutvusin umbes neli aastat tagasi. Sellest hetkest saati olen temasse armunud. Hiljuti julgesin seda talle ka tunnistada, kuid ta ütles, et ta vist samamoodi ei tunne. Tean, et ma ei ole tema maitse.

Küsimus oleks mul selline, et kuidas temast üle saada või sellega toime tulla? Me oleme üpris head sõbrad ikkagi, kuigi ta teab, mida ma tunnen. Mina midagi peale ka ei suru, kuna südant ju sundida ei saa. Samuti ei saa ma teda lihtsalt ära unustada, kui me sõbrad oleme. Lihtsalt sõber on juba nii vaimselt kui ka füüsiliselt raske olla.

Sander, 17

Dr. Noormann vastab

Elu ühe seaduspärasusena tabab meid kõigepealt õnn armastada ja kui meil väga veab, siis ka õnn armastatud olla. Nii et õnnetut armastust on rohkem, kui õnnelikku vastuarmastust. Nii nõuab elu meie tunnetemaailma kohanemist ka kaotustega, sunnib meid taas otsima la lootma leidmist. Ja seda loomulikult just teismelisena. Sellepärast on samasisulisi kirju väga palju – kuidas üle olla vastamata armastusest.

Mida selle „üle saamise“ all mõelda? Või mis võimalused meil on? Unustamine, mälust väljatõrjumine? See oleks tahtega mälust kustutamine. Väga raske. Pealegi – milleks vaesustada oma mälestusi just meeldivate kogemuste väljarookimisega. Seda üritab meie mälu teha ebameeldivate asjade ja sündmustega.

Eitamine? See oleks eneseveenmine, et midagi ju polnudki. Tavaliselt uue armumisega me kaldumegi uskuma, et just see nüüdne on see ainuõige, eelmine polnudki see „päris tunne“. See on lihtsam, kuid pole just kõige ausam, sest ka see kustunud tunne, oli tookord see „ainuõige ja kordumatu“ .

Halvustamine, häbistamine, süüdistamine? See on egoistlike valik – sina oled süüdi, et meist paari ei saanud. Vaat nüüd ma alles näitan sulle, millise inimese armastuse sa tagasi lükkasid või millisest inimesest sa loobusid. See asendab kunagise armastuse omamoodi armukadedusega, trotsiga, vihkamisegagi.

Enesehaletsemine, alaväärsus? See on nõrkade valik – ma saan ise ka aru, et minusugusega ei tasugi tegemist teha.

Õige „üle saamine“ on vääramatu jõu tunnetamine ja sellega leppimine või sellele alistuminegi. Kõige ausam ongi mõelda, et see oli väga ilus tunne, aga kõik inimesed ei sobi vastastikustesse tunnetesse ja sobimatus on vääramatu jõud. See ei tee kumbagi meist teisest halvemaks, kuid sobimatuks küll. Samas ei pruugi tunnete sobimatus tähendada, et me ei sobi edaspidi sõpradena või heade tuttavatena suhtlema ning kandma neid ilusaid tundeid edaspidigi endas ilusate mälestustena. Veidi keerukamas sõnapruugis oleks see tunnetenostalgia – magusvalus, kuid südant soojendav ilus mälestus.

Teie Dr. Noormann