Assu, 16

Dr. Noormann vastab

Tülli minnakse selle peale, et mõlemal tundub olevat mingi asja, juhtumi, ütlemise koha pealt õigus, teisel mitte või tundub ühele, et just teine on milleski süüdi. Nii on kõige õilsam tegu andeks palumine, „anna andeks, ma tegin valesti“. Andeks saab paluda isegi siis, kui ennast päriselt süüdi ei tahagi tunnistada. Näiteks „anna mulle andeks, kui see, mis ma tegin/ütlesin, Sulle haiget tegi“.

Teine, millega iga tüli lausa peab lõppema, on ära leppimine, „mul on piinlik, et me kraaklesime, küllap sul on ka paha tunne, lepime nüüd ära“. Nii käitudes ei tohi hakata klaarima, kes ikka valesti tegi või valesti ütles, lepime ära ja kõik. Väga oluline on leppimise märgiks kätt ulatada või pakutud kätt vastu võtta. Head sõbrad, eriti tüdrukud võiksid ka kallistada. See on nagu psüühiline leppimisallkiri. Sel on ka kindel füsioloogiline seletus, aga see on pikem jutt.

Ära leppimiseks nii või teisiti on inimeses vaja hingetugevust andestada, muidu jääb tüli sütena tuha all hõõguma ja võib uuesti lahvatada.

Paljudel, eriti poistel on leppimiseks ka unustamine „ma ütlesin Sulle halvasti, unusta ära“. On võimalik ka pärast turritamist jätkata nii, nagu poleks midagi juhtunud ega tüli olnudki. Aga see jätab mingi lahendamata mõra suhetesse ja kunagi võivad need mõrad suureks praoks saada ja suhted lõhkuda.

Mingil juhul pole ära leppimine nii, nagu seda pahatihti väljendavad õpetajad või lapsevanemad: „lepime nüüd kokku, et …“. Kokku leppimine ei asenda ära leppimist. See on ikkagi ühe poole sund seisukohavõtuks, et ikkagi just sina olid selles konfliktis süüdi.

Andeks palutakse tahtlikku tegu, vabandust palutakse kogemata juhtunu eest – jala peale astumise, hilinemise, kellegi segamise, millegi puruks pillamise jne eest. Vabandamine on viisakuse märk. Nii andeks palumine, andeks andmine kui ka leppimine on inimese vaimse ja hingelise tugevuse tunnus, mitte tema nõrkuse ilming.

Teie Dr. Noormann

Jaga
Kommentaarid