Kuidas te ütlete juhul, kui talutütre nimi on Viiu, et see annaks laudas olevale Viiule süüa?

Kui tänapäeval pannakse inimlastele ultramoodsaid nimesid, mis ka kõige trendikamate pead segadusse ajavad, siis 100 aastat tagasi polnud asi sugugi teistsugune. Mõned saksad pidasid ennast nii tähtsaks ja neile ei kõlvanud eestipärased veiste nimed.

Juba siis oldi valmis haarama siit-säält midagi uuemat vana asendamiseks, kaalumata, kas see ka paslik on. Loomadele, eeskätt veistele, pannakse nimesid üksikute loomade eritlemiseks. Lühema elueaga loomadel, nagu sead, lambad, kanad, pole nimed nii olulised. Veiste eraldusmärkideks on tarvitatud juba vanast hallist ajast nimesid.

Veiste nimedes tuleb ette võtta suur puhastustöö, ja seda päämiselt kahel põhjusel. Meil tarvitatakse väga palju ebasobivaid veiste nimesid. Ajaloolised põhjused on tekitanud ebasobivate nimede rohkuse ja nimede valiku oskus on jäänud väiksemaks. Tihti ollakse kimbus vasikale nime otsimisega ja ei leita ilusat ja sobivat nime.

Kõige olulisem on panna veisele veisenimi mitte inimese oma. On teada, et mõisades pandi kunagi veistele nende talitajate nimesid, näiteks pullidele: Jüri, Jaak, Peeter, Madis, Mats, Tõnu. Saksamaal võis leida pulle kuulsate nimedega: Graf von Bismarck, Caesar, Celsius, Colombus, Hamlet, Aristoteles, Kant, Kopernikus.

Kahtlemata on põhjustanud rohkete inimeste nimede panemist veistele ka teatav loidus tabavate ja ilusate nimede otsimisel ja tuletamisel.

Esiteks on inimeste nimed loomadel inetud ja ebapraktilised. Kuidas te ütlete juhul, kui talutütre nimi on Viiu, et see annaks laudas olevale Viiule süüa või et Loola puskleb Leidaga, Tiiu otsib pulli, Margarete ja Eleonoore jooksevad kiili ja nii edasi? Et inimeste nimed on ebasobivad veistele, saadakse aru küll siis, kui tahetakse näiteks pullile panna peremehe nime või lehmale tütre oma.

Veisenimed peavad olema eeskätt lühikesed, ilusakõlalised, tabavad ja iseloomustavad. Vanarahvas on pannud veistele nimesid sündimise aja järgi. Näiteks aastaaja: Suvik, Jõulik, Näärik, Lehik või nädalapäeva: Pühik, Esmik, Teisik ja nii edasi. Nime panemisel tasub mõelda ka värvile: Must(ik), Punik, Punu, Hallu, Õunik, Lepik. Piimasaaduste järgi: Võivik, Piimik, Sõõru. Iseloom: Tulvi, Vallatu, Lusti. Taimede järele: Õisi, Lilles, Toomik.

Nimedest peab kasu olema!

Allikas: Taluperenaine, 1940

Aitäh kauplusele Raamatukoi artikli teostusele kaasa aitamise eest!