Ta üritab end istukile ajada, kuid toimetus jääb pooleli. Kuulis vast hääli.
Poiss hiilib augu juurde ja piilub alumisele korrusele. Silmad pimedusega harjunud, näeb ta askeldavat meest hämaras kambris. Operatsioonilaual lebab tüdruk. Ta on alasti. Käed ja jalad kinni seotud. Eks ikka põgenemist takistada, kui avaneb võimalus, kuid tüdruk ju magab. Ta on lahkunud.
Noormees teisel korrusel niuksatab. Käsivarrel on tuttav tätoveering: samblaroheline kobra ümber musta ja verise roosi.
See on Parva. Poiss liigub augule lähemale. Ihkab näha tüdruku nägu, kuid askeldav mees on sellel ees. Lõpuks tõstab tundmatu Parva silmilt valge lina. Ta näeb, et neiu silmad on avatud, pärani lahti. Loodab, et armastatu liigutaks end, kuid see on asjatu. Turris juustega mees irvitab. Seda naeru ta teab. Doktor Sorts. Aka doktor Hull.
Arst silitab neiu kikkis rinnanibusid ja sassis krookusepõldu. Ta riietub lahti, jättes jalga vaid mõmmidega trussikud. Seob enesele valge linasest riidest põlle ümber keha. Vereplekid. Palju vereplekke. Keerab end ümber ja haarab värisevail kätega puidust riiulilt haamri ja roostetanud raudtee naela. Doktor Hull asetab viimase Parva oimukohale, tõstab haamri ja lööb.
Kogu tüdruku nägu on kaetud verega. Osa sellest kogutud hõbepeekrisse. Mees rüüpab. Verenire rändab mööda habetunud lõuga allapoole ja kaob üsna pea põlle serva varju.
Noormees pöörab tülgastusega pea kõrvale. Krimpsutab nina, pühib otsmikult segavad juuksed üle pea ning vaatab uuesti alla. Ta ei tea, mida tundma peaks. Vaid uudishimu hõõrub vastu kukalt.
Mees on võtnud sae. Kriginaga lõikab Parva kolju kildudeks, asetab avatud käe selle suhu ja ajud vajuvad pritsides arsti suurele peopesale.
Õrnalt asetatakse neiu aju klaaspurki lahusesse. Dr. Hull võtab valge sildi, kirjutab sellele PARVA KLOST ja kleebib anumale. Sulgeb kindlalt kaanega. Paneb muusika mängima, mängima, vabaneb põllest ja aluspükstest. Ta ronib tüdruku alasti keha peale. Valmistub suguühteks.
Poiss vaatab kangestunult pealt, mida tema tüdruksõbraga tehakse. Ei liiguta. Justkui kõik keharakud oleksid tardunud. Kadunud. Haihtunud. Surnud.
Mees läheneb valgustatud riiulile. Ta on ikka veel alasti. Asetab purgi Parva ajudega viimasele tühjale kohale ja ohkab.
Tema, ohvri kallim, tunneb kedagi oma paljaste karvaste säärte vastas. Vaatab selja taha. Suur karvane kaarnamust tarantel. Lausa hiiglaslik. Üle huulte paiskub vaikne tagasihoitud karjatus.
Doktor vaatab üles ja nende pilgud kohtuvad, kinnistuvad. Sorts astub sammu kõrvale, vasemale. Alumisel riiulil lebab kummuli vaid üksainus purk. Ta tõstab selle üles ja keerab sildiga poole nii, et poiss näeks seda. Koputab sõrmega sildile. ASKO PIIRIMÄGI. Ainus poisslaps dr. Sortsu semestril. Ainus meessugu siinses linnas. Viimane.
