Ma olen juhtinud suurt, paarikümnekohalist bussi, roolinud KamAZi ning natuke mässanud lintekskavaatori ja frontaallaaduriga. Kui aga lähen järjekordset maasturit katsetama ja näen 2007. aasta Lincoln Navigatorit, on esimene reaktsioon, et millegi nii suurega ma küll varem sõitnud ei ole!!!

Olen paar korda Eestigi teedel eelmiste põlvkondade hiiglaslikke Navigatoreid märganud, kuid too uus on ikka veel suurem! Ka mu kodumaja hoovi on üks eelmise põlvkonna esindaja pargitud, kohe hea võrrelda. Naljakas, sest kui ma eelmises loos Minist kirjutasin, ilmus meie õuele kena näitena esimese põlvkonna Mini Cooper. Mulle meeldivad sellised üllatuslikud kokkusattumused. üleüldse on vahva, et elan põnevate autode omanikega ühe katuse all. Eksootilisi isendeid on meil ju veelgi... Aga jäägu need järgmisi lugusid ootama!
Andmed, mis ma suutsin auto kohta leida, kippusid millegipärast väga erinema. Siiski tundub, et uus Navigator on eelmisest maanteetankerist 7 cm pikem ja sama palju kõrgem, laius on vist peaaegu samaks jäänud. Hoolimata sellest, et muudatused sentimeetrites pole auto mahtu arvestades kuigivõrd tohutud, näeb uus Navigator oma eelkäijast palju vägevam välja. Ilmselt tuleb see uuest, kandilisemast lookist. Kaks varasemat väljaannet olid ümarad, voolujoonelised ning eestvaates ootamatult väikeste esilaternatega – eriti esimene põlvkond. Veel avaldab mõju ülisuur, hõre ja sõre iluvõre. Siin on ilmselgeid retrojälgi eelmise sajandi kümnendite heiastusena. Sellist võimsat võret on kohatud küll, mitte ainult “meie” mossedel või žigullidel. Väga uhkelt on toeka iluvõre jätkuks ja pikenduseks viidud võre jooned ka esilaternatesse. Ja need ei mõju enam sea- või pilusilmadena. Tagalaternad on samas ansamblis nagu ülejäänud auto, s.t samuti üüratud. Esiust avades on tunne, et tegu on justkui soomukiga. Uks liigub väga soliidselt-raskelt. Avaneb ja sulgub muidugi mõnusalt ja probleemivabalt. Kuid mõistagi mitte hiirvaikselt… Uksekäepideme peal on Ameerika autodelt ammustest aegadest tuntud koodluku numbrid. Aga päratu tagumine luuk, mille klaasi on võimalik ka eraldi avada, avaneb ise mootori jõul puldile vajutamise järel ning sulgub samuti. Luuki võite alla rebida ka käsitsi, ega keegi ei keela.
Elektrimootorid liigutavad selles hiiglases veel oi kui paljut. Kolmas istmerida lapib end kokku nupulevajutusega ja teisest nupust üles tagasi. Teises reas on täiesti ootamatult aga kõigest kaks istet. Keskel on midagi suure kapi taolist, kuid see on nii meie autos. Võimalik on tellida ka kaheksakohaline masin. Teise rea istmeid saab nihutada üksnes käsitsi, et kolmandale reale istuma minna. Ja seal on nüüd laiutamiseks ikka tõeliselt palju ruumi. Kindlasti rohkem kui kõikidel teistel kolme istmereaga luksusmaasturitel. Kui aga kõik tagumised istmed alla klappida, tekib täielik kaubik seestpoolt või siis korralik lavats. Näiteks võib siia ühe paraja abieluvoodi pimeda tulekul üles teha. Esiistmed on samuti elektrilised ja mäludega, elektri abil sõidavad teie kasvu järgi sobivaks ka pedaalid ja rool. Rool liigub küll ainult üles-alla nagu ameeriklastel ikka. Elektrilised on veel katuseluuk ja kolmanda rea aknad, mis avanevad tagumisest servast. Kitsastes kohtades saab lausa televiisoritena mõjuvad küljepeeglid hästi külgede vastu sõidutada. Kuigi ega Navigatoriga päris igast praost läbi pressida pole mõtet. Kui ma oma kodu juures tõkkepuu ees peatun ja akna alla lasen, tuleb naer peale – kõrge nina on küll juba üsna vastu puud, kuid kaardilugejani ma aknast küll ei küüni!
Armatuurlaud on vaimustav retro. Silme ette tuleb 1970.–1980. aastate ameeriklaste disain. See on tõesti ootamatu ja rõõmustav, et sellest perioodist on ka juba šnitti võtma hakatud. Endiselt on suur mood käekellakujulisi kelli armatuurlauale sokutada. Plast on aga üpris robustne igal pool. Rool on ohtralt lüliteid täis, peale raadio ja püsikiirusehoidja on siit võimalik reguleerida ka temperatuuri ja ventilaatorit. Soojendus-jahutus on mõlema poole jaoks autonoomne. Esiistmeidki on lisaks soojendusele võimalik jahutada.
Kui see üüratu jurakas käivitada, on 5,4-liitrine V8 ja 300 hobujõudu täies ilus ka kuulda, kuigi taga on ootamatult kõigest üks väljalasketoru. Aga siiski, kui gaasi vajutada, kostab päris unustamatu röögatus, lausa möire. See lohe Gorõnitš päris tuld just ei purska, aga bensiinijahile läheb kindlasti. Janune on see auto ilmselgelt. Kui te muidugi minu kombel ta proovile panete… Ameerikas paistavad aga kõik väga janused olevat – miks muidu leiame me kogu autost kümme suurt topsihoidjat, mis pole tehtud mitte mingitele pisikestele kohvitopsidele, vaid pigem ikka liitristele kokapudelitele.
Sõidu algul püsib tunne, et millegi nii gigantse roolis pole ma varem olnud. Silme ees on hiiglaslik mootorikate. Kuigi mootor on kopsakas, on see ikkagi kusagil nii all, et kui te mootorikattelt harjaga lund ära ei pühi, siis ise see sealt küll ära ei sula.

Kummalisel kombel muutub hiiglane mõne kilomeetri järel omaseks ja käepäraseks ning kogu mastaapsus tundub just paraja ja õigena, lausa ainumõeldavana. Maanteel tulevad rekkajuhid sulle samal kõrgusel vastu, ülevaade seega super. Sõitke rahulikult, ja maanteel on pikema seilamise järel keskmine kütusekulu 15 l/100 km. Kui teete ees veniva pika rea tõttu möödasõitu, on teie kiirendus muidugi uskumatu ning kui peakski juhtuma, et kogu reast mööda ei jõua, on küll tunne, et inerts tuleb teil sedavõrd jõhker, et tagasi reastudes võite kogu rongi võpsikusse lükata. Talvel peaksid sellise looma taltsutamiseks all olema muidugi võimalikult võimsa mustriga rehvid. Kuid ka siis soovitan ikka rahumeelset, majesteetlikku sõidustiili. Navigeerida tuleb ikka rahulikult. Karta pole midagi, Navigator 2007 roolis mõjute kuningana igal juhul.