Vedelesin nädalakese Pariisis deviisi all — Eesti kuulub Euroopasse. Loomulikult kolas…
Vedelesin nädalakese Pariisis deviisi all — Eesti kuulub Euroopasse. Loomulikult kolasin ka Champs Elysee’l, vaatasin Luxembourgi aiast mässavaid noori ega unustanud külastada Moulin Rouge’i.
Elasin samal tänaval, kus omal ajal peatusid vennad Goghid. Pariis on ju kultuurist tiine. Minu tee metroopeatusest hotelli sisaldas hulgaliselt väikseid bordelle, kus saaks liiga kallilt ja võib olla ka ebakvaliteetselt aega veeta.
Kuid nende kunstnike tööd, kes said neilt tänavatelt tuule tiibadesse ja vahest ka mõne suguhaiguse, maksavad miljoneid dollareid. Keegi ei löönud neid risti halva kuulsusega paikade külastamise eest, see oli nende elustiil.
Vana nali meenus. Turist küsib Pariisis ekskursiooni giidilt: Kas teil siin korralikke naisi ka on? — On küll, aga need on liiga kallid.
Hiljuti suri 58aastasena eesti kunstnik ja endine kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla. Ta karjäär lõppes seetõttu, et tema krediitkaart tõmmati läbi ühe Tallinna bordelli baaris. Meedia juhtis tähelepanu, et nii ei ole kombeks. Kuid pressing oli kunstnikule väljakannatamatu ja ta murdus. Kahju, et meister lahkus parimas loomeeas, nagu on Eestile ikka kombeks.
Keskküla rajas oma kaitsetaktika väitele, et kaart varastati temalt. Ta oleks võinud vastata raamatu kirjutamisega või mingite muude käikudega. Me ju ei tea, kellega ja miks oli ta bordellis, kui ta seal üldse viibis. Teada on, et see oli 90ndate kauboikapitalistliku Eesti tavaline elustiil ja eliidi peod lõppesid vahel mõnes halva kuulsusega asutuses.
Aa, muide külastasin ka George V avenüül ühte kingakauplust. Seal maksid krokodillinahast meeste poolsaapad üle 90 000 krooni. Vaatasin üle ka Napoleon III korteri Louvre’is. Kuu esimene pühapäev on tasuta.
Paavo Kangur
