Küpsetamisfanaatikust Liilia Raik alustas õpinguid korraga kahes koolis

Särasilmne Liilia Raik on paljudele tuntud saatest „Eesti parim pagar“, kus ta pidi finaalis napilt teise kohaga leppima. Kurbust ei tunne ta selle üle sugugi, vastupidi – kasvas kindlustunne küpsetamisega veelgi enam tegeleda. Nii otsustas 37-aastane naine elus kannapöörde teha ja asus õppima lausa kahes koolis korraga.

1. september saabus Liilia peres nii, et lisaks kolmele lapsele istus koolipinki ka pereema. „Mitte kunagi pole hilja õppida,“ on Liilia kindel. Üksnes see, mida õppida, oli seni veel lahtine. „Ma tegelikult tahtsin juba pärast põhikooli pagar-kondiitri eriala õppida, aga ema ei lubanud. Ta oli kindel, et see on raske töö, mille eest ei maksta midagi ning et õige tütarlaps mingu ikka keskkooli ja ülikooli,“ jutustab Liilia. Nüüd, 23 aastat hiljem on ta justkui alguses tagasi, kuid nüüd palju enesekindlamana. „No ega mul endal oli ammu teadmine, et küpsetamine on minu teema. Saate võtetel ei mõelnud ma kordagi, et see on keeruline, ei olnud hirmu ülesannetega hakkamasaamise ees,“ jutustas ta. „Aga pagarisaade andis kinnitust mu emale, et sellest ei ole pääsu,“ naeris Liilia.

Nii loobus ta puidust aiamaju tootnud ettevõtte kliendihalduri tööst ning viis paberid sisse Tartu Ülikooli kutsepedagoogika ja ka Tartu Kutsehariduskeskuse pagar-kondiitri erialale. Kui juba õppida, siis õppida! Kahes koolis korraga saab käia küll, teab Liilia, sest mõlemad õpped toimuvad sessiooniti ja koolipäevad praegu küll ei kattu. Iga teise nädala reedest pühapäevani on Liilia kutsepedagoogika tudeng ülikoolis ning kõik esmaspäevad ja teisipäevad möllab kutsekooli pagariklassis. „See on uus algus jah, olen elevil nagu väike laps,“ naerab kannapöörde teinud Liilia ning selgitab lõbusalt, et soovib kunagi kõrges vanuses meenutada, mida kõike ta teinud ja kogenud on. „Ma tegelikult kardan seda rutiini, et käid kaheksast viieni tööl, ei õpi midagi uut ega tee midagi huvitavat.“

Huvist ja uudishimust on tema tegemised ikka kantud olnud. „Ma olen olnud küpsetamises iseõppija ning viimased kaheksa aastat sellega tõsiselt tegelenud, blogi pidanud ja oma nippe jaganud. Ma ei tea, võib-olla on tehnoloogia vale ja öeldakse, et nii küll ei tehta, aga mina olen seda meelt, et vahet pole, kuidas on tehtud – peaasi et tulemus oleks ilus ja maitsev. Eks ma olen varem ka plaaninud kutsekooli õppima tulla, aga siis on tulnud jälle meeletu hirm, et äkki kaob loomingulisus ära ja teengi täpselt nii, nagu kõik teevad,“ jutustab Liilia. Nüüd, kui esimesed tunnid seljataga, on hirmud uue alguse ees ületatud. „Baasteadmisi on ikka vaja. Saan nüüd aru, et sa võid loominguline olla, kuid on vaja teada, millised on piirid, millised on seosed,“ räägib ta, milliste ootustega ta oma õpinguid alustab. „Näiteks kui ma teen pärmitainast, siis enamjaolt õnnestub, aga vahel ei õnnestu ka. Ma tahaksin teada, miks ei õnnestu, mis ei tööta.“ Esimene pagaritund õpetaja Anneli Ummiku käe all andis juba vihjeid.

Oma tulevikku tahab Liilia siduda nii õpetamise kui ka küpsetamisega. „Muidugi tahan oma oskusi edasi anda ja õpetajaamet pole sugugi välistatud, aga kas minust saab kutseõpetaja või hoopis koolitaja, seda ma veel ei tea,“ nendib ta. Aga eriti südamelähedased on talle tervisliku toitumise teemad. „Olen toitumisnõustaja kursused läbinud ning tean, et toitumisalased probleemid on kasvavad. Ma olen ise ka toitumisalase erivajadusega ja näen kui raske on, kui sa ei saa endale midagi lubada, kuigi hullult tahaks,“ räägib ta. „Ma tahaks propageerida ja teha neid asju, mis on tervisele kasulikud. Tahaksin mõelda, kuidas teha tooteid, mis on sama head, aga tervislikumast toorainest. Minu kiiks on igale poole köögivilju sisse sokutada või suhkrut asendada,“ räägib ta, kuidas küpsetamist, õpetamist ja tervislikku toitumist ühendada.

Esialgu tuleb veel kutsekoolis käsi jahuseks teha ja ülikoolis pedagoogikat tudeerida, aga kui siht silme ees, pole miski liiga raske.