Kust tulevad liiklushuligaanid?
Sõida kuidas tahad
Autost ja autojuhilubadest on midagi kultuslikku — kui poiste puhul on just isiklik auto mingi staatusesümbol, siis mõlema sugupoole võrdne huvi on saada keskkooli lõpuks ka autojuhiluba. Seoses autokoolides toimuva ja noorte juhtidega on liikvel mitmeid arvamusi — autokoolid seletavad, et nende käed jäävad liikluses valitseva olukorra parandamisel lühikeseks, kui inimesed ise seda ei taha. Äsja juhiload saanud noored aga leiavad, et autokool on kõigest üks vormiline etapp, mis tuleb läbida võimalikult kiiresti ning pärast mida võib kõik äsja omandatud teadmised unustada.
Kuid vahel on ka sõiduõpetajad võtnud suuna konveieritööle ehk siis võimalikult lühikese ajaga proovitakse sõidutunnid ära teha ning see, kuidas õpilane tulevikus autot juhtima hakkab, ei näi neid eriti huvitavat.
Näiteks 16aastane Martin, kes sai aasta alguses kätte oma piimaload ehk siis piiratud juhtimisõigusega load, meenutab oma autokoolipäevilt seda, kuidas noormehe sõidutunni ajal tehtud eksimust kommenteerides öelnud õpetaja: „Vaata, praegu pead sa sõitma liikluseeskirjade järgi, kui sul on juhiload juba käes, siis võid küll sõita nii kuidas tahad.”
Martin lisab mühatades: „Minu meelest on see normaalne, et igal inimesel on auto, pole mõtet ajada mingit nõmedat juttu, et see on keskkonnale kahjulik, uusi teid ei tohi ehitada ja nii edasi. Ja ma arvan, et ka sõiduõpetajal oli õigus — keegi ei viitsi nii kui nii neid nõmedaid liikluseeskirju järgida, miks siis minagi peaksin?”
Kui nõuded täidetud, ei takista miski
Õnneks pole kõik sõiduõpetajad aga taolised ning paljud neist annavad endast parima, et meie teedele lisanduks ka mõni viisakas ja korraliku sõidustiiliga juht. Alar Hermanson Mustamäe autokoolist vastas küsimusele, millised on tema meelest peamised põhjused, miks noored juhilube hangivad: „Juhilubade omamine näiksegi olevat mingiks eelduslikuks platvormiks noore inimese ellu astumisel. Nagu kooli lõputunnistus ja muu taoline. Otsest vajadust nende järgi muidugi ei ole, nagu näiteks mobiiltelefonigagi, aga kuna paljudel juba on, siis arvavad teisedki, et võiks ju minul ka olla.”
Ka statistika kinnitab seda, eriti suuremates linnades on juba pea kõigil abiturientidel juhiload või lähevad nad autokooli niipea, kui on piisavalt vanaks saanud. Neid ei kohuta tagasi isegi autokoolide üha soolasemaks muutuvad hinnad, sest enamasti tuleb raha selleks hoopis nende vanemate taskust.
Küsimusele, kas tema praktikas on olnud ka selliseid juhuseid, kus noor inimene, kes nende kooli astub on olnud liialt vastutustundetu ja nad ei ole saanud talle seepärast juhiluba väljastada, vastab härra Hermanson: „Autokool on pelgalt koht kus õpitakse auto juhtimist ja liiklemist. Otseselt juhilube ei väljasta me kellelegi. Loomulikult kui inimeses on piisavalt vähe motiveeritust lube saada ei peagi meie midagi otsustama. Väljastada talle koolitunnistus või mitte — ta on selle sellisel juhul juba ise ära otsustanud. Kui aga inimene täidab kõik riikliku õppekava poolt juhiloa taotleja oskustele ja teadmistele saetud nõuded, ei ole ka meil mingit seaduslikku õigust talle koolitunnistust mitte väljastada.”
Testidest poleks abi
Oskamatutes kätes võib autost saada tõeline relv, ent kui relvaloa saamiseks peab inimene läbima ka psühholoogilise testi, siis autojuhiluba väljastatakse igaühele, kes vajalikud eksamid sooritada suudab. Harvad ei ole juhud, kus purjus või muul viisil autojuhtimiseks ebasobiv roolikeeraja põhjustab ränga liiklusõnnetuse, milles saavad kannatada (või isegi surma) süütud kaasliiklejad, samas kui õnnetuse põhjustanud juht ise pääseb kõigest minimaalse rahatrahviga.
Psühholoogiliste testide sisseviimise kohta sõidukoolides lisaks praegu õpitavale ja praktikale arvas Hermanson: „Ma kardan, et mingit olulist kasu nendest testidest ei tõuseks. Usun tõsimeeli, et enamikus autokoolides on tänapäeval juba piisavalt arukaid ja haritud õpetajaid kes need probleemsed kliendid nagunii õigel ajal läbi näevad. Minu arvamus ei tähenda muidugi seda, et ei võiks proovida mingisuguste testide sissejuurutamist.”
Kolm aastat juhilube omanud Ott (21) muigab taolise idee peale vaid ja ütleb: „Eesti teedel toimuvat vaadates jääb tõesti sageli mulje, nagu oleks see täis poolearulisi. Sõidan tihti Tallinna ja Tartu vahet ning mõnikord on tõesti jäänud ainult millimeetrid puudu tõsistest õnnetustest. Aga kas need testid nüüd midagi aitaks… Kogu ühiskond usub miskipärast, et igal inimesel peavad olema juhiload, olgugi, et ta võib olla üks ajudeta rullnokk, ning nende kättesaamise raskendamine ei paku ilmselt huvi suurt kellegi.”
Vastutab ainult autojuht ise
Lõpetuseks lisab autokooli esindaja: „Noor inimene, kui temast saab autojuht, võiks eelkõige aru saada elementaarsest tõest, et alates sellest hetkest kui ta hakkab iseseisvalt pärast autokooli lõpetamist autot juhtima, ta ka VASTUTAB selle eest mida iganes ta teeb. Ja ei tee seda tema eest siis mitte enam ei tema õpetajad ega vanemad ega hukkaläinud ühiskond vaid AINULT TEMA ISE. Räägitakse ju ka raadiost ja loeme lehest, et seoses kehvade ilmastikutingimustega ning halbade teeoludega oli nii ja nii mitu avariid. Autojuhid peaksid aru saama, et mitte kunagi ei ole tee ega ilm nendega toimuvas süüdi vaid ikka nad ise.”
Oma poja või tütre autokooli kinnimaksmine võib tunduda vanematele uhkuseasjana, kuid ehk tasuks hetkeks siiski peatuda ja järele mõelda, kas noorel inimesehakatisel ikka on nii väga vaja isiklikku autot istumise alla ning kas ta tegelikult ka sellega kaasnevaks tohutuks vastutuseks valmis on.
