Dr Noormann:


Armukadedus haiguste loetelusse ei kuulu, kuid suhetepsühholoogias on haiglaslik armukadedus siiski tõsine tõbi. Kui see avaldub veel hüsteerilises vormis,  on pererahu raske loota. Abielueelsete suhete staadiumis haiglaslik armukadedus üldiselt toobki kaasa suhete purunemise. Armukadeduse olemuseks on kõige sagedamini väärastunud omanditunne, kus kaaslast peetakse omandiks, mida vaid mina võin kasutada  ja käskida. Ja igaüks, kes minu omandit mingis vormis enda kasutusse soovib saada, on minu vaenlane. Aga kuna seda vaenlast kuidagi korrale kutsuda ei saa, näeb armukade süüdlasena  elukaaslast – miks sa oled selline, et keegi teine sind endale tahab, sinuga suhelda soovib või üleüldse sinu olemasolu märkab?

Kui armukadetseja on mees, on märgata selle käitumisjoone seotust enesehinnanguga. Mingis vormis alaväärsus näeb kaaslase suhtlemises teistega enda halvustamist, teiste eelistamist. Eriti hulluks läheb asi siis, kui mehe madal enesehinnang on tingitud  tema maskuliinsest või seksuaalsest alaväärsusest (nn „impotendi armukadedus“).

Teie puhul võib armukadedus olla vaid vormiks, mille sisuks on dominantsuse taotlus – kes on tähtsam, kes on perekonnapea, kes otsustab, kes küsib luba.  Ja kuna otsustamise teemalised tülid on seotud süüdistustega- sa teed asju minu teadmata või minult küsimata,  võib neid ekslikult ainult armukadedustülideks pidada.
Jaga
Kommentaarid