Lapsepeksja koht on rootsi kardinate taga

Mitmetes kodudes on vägivald võtnud enda kätte koha, mida peaksid täitma hoolivus, arvestamine ning tähelepanu. Selle asemel, et lapse probleemidesse süveneda, leiavad aja- ja huvipuuduse käes kannatavad vanemad lihtsama lahenduse oma võsukese probleemidele, andes võsukele lihtsalt kerepeale!

Laupäevane Eesti Päevaleht kirjutab, et kolmveerand lapsevanematest ei pea lapse füüsilist karistamist taunitavaks. Sellise mõtteviisi vastu võitlemiseks tasub kindlasti kasutada kõiki võimalikke seaduslikke meetodeid. Kindlasti on väärt algatus laste füüsilise karistuse sõnaselge ärakeelamine ning selle lugemine väärkohtlemiseks. Iseasi on, kas sellest piisab.

Vägivald varjatud, kuid ohtlik

Tavaliselt kerepeale saanud lapsed ju politseisse ega lastekaitsesse ei lähe. Nahatäis kannatatakse ära ning pärast lakutakse üksinduses haavu. Õpetajatele ega arstile ei juleta samuti midagi öelda, kuna kodune vägivald on midagi taunimisväärset, “mida heade ja korralike lastega ei juhtu”. Selelle lisandub ohvri enda süütunne — “ju siis sain asja eest.”

Kui probleeme lõpuks väljaspool perekonda tunnistama hakatakse, on tihti juba liiga hilja. Lapse psüühika on tõsiselt kannatada saanud. Siinkohal meenub lugu kaheteistaastasest poisist, kes koolis tervet oma klassi vägivalla hirmus hoidis — ülbe klutt kiusas tüdrukuid, endast nõrgemaid ja lihtsalt vaikseid poisse. Kui õpetajad viimaks midagi ette võtma hakkasid, tunnistas poiss lõpuks probleeme kodus. “Ma saan ju iga asja eest kodus peksa,” pihtis poiss, kui õpetajad soovisid ta vanematega kontakteeruda, et lapse halvast käitumisest neile teada anda.

Võtke ometi midagi ette!

Eelpool kirjeldatud õpetaja ei teinud probleemi lahendamiseks suurt midagi, soovitades vaid lapsel kooli vahetada — “et noormees saaks õppida väiksemas kollektiivis, kus on stabiilsem keskkond”. Seos koduste probleemide ja vägivaldsuse vahel kaaslastega ei pruugi küll alati olla nii otsene, nagu selle noormehe puhul, kuid mingil moel väljenduvad lapse kodune allasurutus ning vägivald tema vastu kindlasti ka väljaspool koduseinu. Seda tuleks õpetajatel, arstidel ja muudel vastavatel töötajatel võimalikult kiiresti märgata ning seejärel juba midagi ette võtta.

Et kogu lugu ei tohi muutuda nõiajahiks lapse nahutajatele või mõnikord asja eest võsukese tagumiku pihta väikest laksu andvatele vanematele, on samuti enam kui selge. Kerge füüsiline karistus vitsa või laksu näol võiks vanematele varuvariandiks lapse tõsiselt suure üleannetuse puhul.

Keskealised laste vastu kõige kurjemad

Piret Tali väidab Eesti Päevalehes, et kõige rohkem kasutavad laste vastu vägivalda tänased keskealised vanemad. Probleeme pole niivõrd noorte ega vanade, vaid just autoritaarses ühiskonnas üles kasvanud keskealiste vanematega. Need, kes on ise lapsepõlves karistada saanud, jagavad hoope enda laste pihta. Ning praegu karistada saavad lapsed tulevikus omakorda enda järeltulijatele…