Lasin naerukrampides olles kõhutuuled valla ega saanud enam pidama


Foto on illustreeriv
Scanpix

See juhtus kuskil 5 aastat tagasi isa juures, kui oli koolivaheaeg. Õde elas ka siis isa juures. Oli päev, kui meile tuli külla õe peika. Päev möödus jutustades, kui järsku tegi õe peika ettepaneku, et hakata kaarte mängima.

 Noh olime kõik ilusti ja kenasti ära söönud ning mängimine saigi hoo sisse. Keegi tegi mingit nalja ja me naersime ja naersime, kui mina siis omad suured ja valjud kõhutuuled valla lasin. Ja pidama ka ei saanud jätta, kuna me kõik olime nii krampides.

Mul oli nii häbi, et ei julgenud enam kaarte tagasi mängima minna ja ammugi hommikul koos kohvi juua.

Lõpuks võtsin siiski julguse kokku ja läksin esimesele korrusele kööki, kus terve mu pererahvas ja õe peika ootasid mind. Endal nägu peas nagu punapeet lootes, et äkki unustasid ära, mis eelmisel õhtul tegin. Aga ei, kõikidele tuli meelde ja naersid mis vähe ja tegid suuga ka veel peeru häält. Jeerum, ma oleksin tahtnud maa alla ära vajuda. Omamoodi oli see väga naljakas ja samas väga piinlik. Ja mis kõige piinlikum, on see, et ta tänase päevani ei unusta ma, mida tegin. Naeran selle üle siiani.

Sinuga juhtus piinlik lugu ja tahad võita kasti Mesikäpp Nommisid? Vaata SIIA!