Lauri Liivak: Polkast rokini

Tartus on end sisse seadnud kombitsate ja absoluutse kuulmisega elukas. Tal on mitu nime — Forwards, Plink Plonk, Sally Cinnamon — ja tegevusvaldkonnaks muusika. Selle eluka peremees on Lauri Liivak.

See on mu elu kõige raskem intervjuu. Lauri on juba aastaid olnud üks mu parimaid sõpru ja nüüd siis see… Mõlemad silmitseme piinlikkustundega musta karbikest laual. Diktofon on tulnud meie vahele. Digitaalsel tablool tiksuvad sekundid. Vaikus. Lauri pomiseb lõpuks: „Mis siin ikka rääkida, sa niikuinii tead juba kõike…”

Sally Cinnamon
Okei, alustan siis ise. Umbes viisteist aastat tagasi, alles keskkoolis käies, tuli Lauril ja ta sõbral Peeter Krossmannil idee teha oma plaadifirma. Mõte võis tollal tunduda üsna jabur, sest igasugune alternatiivmuusika õigustas oma nime tol ajal palju enam kui praegusel The Killersite ajastul, kus nii raadiost kui telest tuleb siledaks lükatud alternatiivrokki. Pealegi pidas suurem osa Eesti ühiskonnast tol ajal CDsid ilmselt mingiteks moodsateks helkuriteks.

Siis ei olnud veel Margus Turut, 2 Quick Starti ega Pühajärve Beach Partyt. Üldse midagi polnud. Olid ainult kassetid. Ja arvestatavat muusikat andis välja vaid üks firma — legendaarne kassetileibel Kuldnokk, kelle diskograafiast leiame Röövel Ööbiku „Ilu”, JMKE „Külmale maale” ja mitmeid teisi pärle.

Uue plaadifirma nimeks sai Sally Cinnamon (The Stone Rosesi singli järgi) ja lühikese aja jooksul muutis Sally tegevus Tartu üheks olulisemaks linnaks Eesti alternatiivmuusikas. Aga ikkagi, millest selline hullumeelne idee?

„Põhijama oli see, et kõik kadusid ära,” selgitab Peeter Krossmann. „Meile meeldis mingi bänd, nad mängisid kuskil ja siis läksid kuue kuu pärast laiali. Mitte keegi ei lindistanud midagi. Siis mõtlesimegi, et võtaks osa neist asjadest linti, et jääks midagi alles.”

Täispika loo leiad Muusa novembrinumbrist!