Lenna hakkab satanistiks — filmisügis 2007
Septembris linastuvatest filmidest üks huvitavamaim on ehk Alfred Hitchcocki teosel ”Tagaaken” põhinev thriller “Paranoia” (jõuab meie kinodesse 14. septembril), milles noor pätipoiss Kale (Shia LaBeouf) määratakse kohtu kaudu suveks koduaresti. Igavledes leiab nooruk endale uue hobi — naabrite jälgimise. Ning peagi tärkab temas kahtlus, et vastasmajas elav tore poissmees võib olla tegelikult hoopis tagaotsitud sarimõrvar. Kuid kuna tal pole luba kodust lahkuda, on tal pea võimatu oma kahtlusi kontrollida ning tänu oma pahategudele on ta kaotanud ka igasuguse emapoolse toetuse ja usalduse.
Samal päeval “Paranoiaga” linastub ka kodumaine “Sügisball”, milles löövad kaasa Eesti nimekaimad noored näitlejad nagu Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Tiina Tauraite ja Maarja Jakobson. “Sügisball” jälgib ühe magalarajooni kuut asukat, kes kõik püüavad leida õnne ja armastust, ent kes oma teel eesmärkide poole peavad rinda pistma mitmete isiklike ja sotsiaalsete probleemidega. Film tõi koju auhinna nimekalt Veneetsia filmifestivalilt.
21. septembrist saavad eesti vaatajad kaasa elama asuda ka USA õudusfilmile “Ma tean, kes mu tappis”, mille paranoiline õhkkond saab kahjuks ilmselt rikutud peaossa valitud Lindsay Lohani tõttu. Kuigi kena väljanägemisega, kipub neiu näitlejaanne jääma alla igasuguse kekmise. Film kekendub aga maniaki piinatud tütarlapsele, kes kohutavast kogemusest küll eluga pääseb, ent pärast seda väitma hakkab, et ta polegi too tüdruk, keda kõik otsinud on. Tal arenevad üha tõsisemad identiteediprobleemid.
Kuigi sügisel tuleb välja õudusfilme nagu seeni pärast vihma, on teistest vähemalt päriolumaa poolest erinev Venamaal valminud “Rööpaseadja” (linastub 28. septembril).Tegemist on Moskva metroo sügavustes areneva õudusfilmiga, kus “Rööpaseadja hävitab metoodiliselt oma ohvreid, rebides välja nende silmi.” Kõigile splaterite austajatele kõlab see ilmselt tõelise maiuspalana.
Oktoober toob endaga kahtlaseid järjefilme
Viiendal oktoobril peaks ilmavalgust nägema järjekordne osa “Resident Evili” saagast “Resident Evil: väljasuremine”. Segastel põhjustel on kõikjal filmi žanriks märgitud õudusfilm, kuid sarja eelmisi osasid näinud võivad selle oma mõtetes ilmselt rahus komöödiaks sildistada. “Resident Evil” on nimelt üks kohutavamaid näiteid sellest, et arvutimängust filmi tehes kipub film olema üks mõttetu, logiseva storyga tulistamine ja jooksmine. Kuid erinevalt arvutimängust sa filmis tegelaste käitumist ei kontrolli ja pead igavledes pealt vaatama, mis nad ette võtavad. Ka “särab” film oma dialoogiga, kuid olematu loo ja isiksusteta teglaste puhul ei ole see ka muidugi ime.
Viiendal oktoobril linastub lisaks eelnimetatule ka üks selle sügise vähestest kodumaistest filmidest, armasatud laulja Georg Otsa elul põhinev “Georg”. Filmi lavastajks on Peeter Simm, peosades saab näha selliseid tuntud inimesi nagu Marko Matvere, Anastasia Makejeva ja Renars Kaupers.
Kõigi idiootsete noortekomöödiate fännide rõõmuks linastub 19. oktoobril ajuvaba filmike “Superbad — ülikõva”(vihjeks olgu öeldud, et filmi autoriteks on samad tüübid, kes tegid “40 aastase neitsi”), millelt tasub ilmselt oodata ohtralt hea maitse piiri ületavaid nalju ja täiesti olematut sisu.
Samal päeval saavad pereinimesed aga võtta oma võsukesed ühes ja suunduda kinno vaatma ilusat kogupere fantaasiat “Tähetolm” milles hargneb kaunis armulugu ja toimub klassikaline hea ja kurja võitlus. Noormees nimega Tristan (Charlie Cox) unistab sellest, et võita ilusa, ent külma Victoria (Sienna Miller) süda. Neiu eneselesaamiseks peab ta aga asuma ohtlikule teekonnale ning tooma Victoriale langenud tähe. Tristan ei tea aga seda, et täht on muutunud imeilusaks neiuks nimega Yvaine (Claire Danes) ning lisaks selgub, et tema pole sugugi ainus, kes langenud tähte otsib.
26. oktoobril linastub “Saag 4” — kõigile õudusfilmide fännidele kohustuslik ja nõrganärvilistele mittesoovitatav linateos üllatab meid ilmselt veelgi leidlikemate ja võikamate piinamisvõtetega kui kolm eelnenud osa. “Saag 3” näinud teavad, et seda verisuseslt üle trumbata saab olema äärmiselt raske, kuid kuri eelaimdus ütleb mulle, et küll ka see publiku rõõmustamiseks ära tehakse.
Kuid ka nõrganärvilised võivad sammud samal päeval kinno seada, sest lisaks “Sae” neljandale osale linastub ka eelkõige just nooremale publikule mõeldud fantaasiafilm “Pimedus kerkib”. Kõik, kes “Narnia kroonikaid” näinud, teavad ilmselt, mida sellelt filmilt oodata — üks täiesti tavaline poiss kistakse hea ja kurja võitlusse, mis keeb paralleelselt nii meie tänapäevas kui ka keskaegses maailmas ning üsana pea on juba kõigi maailma elanike saatus noore kangelase kätes.
Kuid need, keda ka fantaasiamaailmas seiklev poiss külmaks jätab, võivad 26. oktoobril üle kaeda uue Eesti filmi “Kuhu põgenevad hinged”, draama, mis räägib noore tüdruku probleemidest ja eneseleidmisest. 15aastase Anni (Ragne Veensalu) ema on rase (lapse isaks mitte Anni pappa, vaid ema uus elukaaslane) ning Annile tundub, et ema on ta hüljanud. Tema üksindusest saab peagi aga armukadesus veel sündimata lapse vastu ning Ann pöördub satanistide poole, et laps ära needa. Kuigi tüdruk ei usu esialgu, et ta käigust oleks mingit abi olnud, diagnoositakse ta vastsündinud vennal ootamatult ravimatu südamerike. Lisaks külvab Anni ellu segadust ka tema satanistist sõbranna Maya (Lenna Kuurmaa).
Ma ei taha öelda midagi halba enne, kui olen filmi ise näinud, aga kui tegemist on järjekordse taolise üllitisega, mille tegijad pole satanistide piiblit iialgi lahti teinud ning kujutavaid neid lihtsalt seltskonnana, kes ajaviiteks kukki veristavad ja pentagramme joonistavad, siis tuleks taolise rämpsu produtseerimine lihtsalt lõpetada. Eestis tehakse noortele suunatud filme niigi haruharva ja need, mida siiski tehakse, võiksid olla vähemalt korraliku kodutöö abil valminud ja faktiliselt õiged. Kui “Kuhu põgenevad hinged” on eelnevad kriteeriumid täitnud, siis on aga ainult äärmiselt rõõmustav, et “Klassi” kõrval valmib sellel aastal veel üks korralik film just nooremale publikule.
