Liikluspsühholoogid: Me kõik oleme halvad autojuhid!
On päevi, mil meile tundub, et üldse mitte kedagi ei tohiks üldse mitte kunagi autorooli lubada. Miks inimesed siis ometi nii kehvasti liiklusvahendeid juhivad?
Liikluspsühholoogide aastakümnete pikkune töö annab mõista, et halba autojuhtimist kujundab palju rohkem tegureid kui lihtne ettevaatamatus ja väike rühm nn probleemseid juhte.
Isegi kõige osavamad maanteehundid kaotavad vahetevahel ühiskondliku teadlikkuse, kalduvad usaldama petlikku sisetunnet, usuvad vasturääkivusi ja kannatavad kognitiivse soorituse pärssumise all.
Käesolev artikkel toob teieni mõned kõige huvitavamad psühholoogilistest arutlusvigadest ja tüüpeksimustest, millega me autoroolis kokku puutume.
Me ei saa aru, kui käitume agressiivselt (või ei hooli sellest)
Teadusuuringud näitavad, et nooremad autojuhid, kelle tulemused elamustejanulisust ja impulsiivsust mõõdistavates testides on kõrged, kalduvad rooli taga sagedamini agressiivselt käituma.
Omakorda huvitav on tõik, et taolised juhid ilmutavad väiksemat tundlikkust karistuste suhtes, mis tähendab, et lihtsad karistusmeetmed ei pruugi enamikku antisotsiaalsetest liiklejatest sugugi ohjeldada.
Hindame ohte tegelikust väiksemateks
Varsti pärast sõiduoskuste omandamist muutub autojuhtimine suhteliselt automaatseks tegevuseks. Ajapikku õpime ennustama kaasliiklejate manöövreid, mis võib tekitada meelepette, et me kontrollime neid.
Üks valdkond, milles inimesed eriti sageli eksima kipuvad, on suhtelise kiiruse hindamine: me kaldume üle hindama seda, kui palju aega säästaks kiiremini kihutamine, samas alahinnates minimaalset ohutu pidurdamise distantsi.
Taoliste hinnangute andmiseks vajalikud arvutustehted on äärmiselt keerulised ning suutlikkus neid kiiresti peast sooritada ei kujune juhtidel iseenesest.
Unustame, et ka teised juhid on inimesed…
Kui keegi meile tänaval otsa koperdab või selvehallis meie ostukärule koksamisi sisse sõidab, on kõige tavalisemaks reaktsiooniks vabandada ja oma teed jätkata. Autoliikluses järgneb aga napilt avariilisele situatsioonile sageli vahkvihapuhang.
Teadusuuringud on näidanud, et autojuhid kalduvad teisi juhte ja jalakäijaid ebainimlikustama varmamalt ja sellistel viisidel, mis kaaskodanikega silmast silma suheldes ei tuleks enamasti kõne allagi.
Taoline vaoshoidmatus meenutab suuresti seda, kuidas mõned meist kalduvad käituma veebisuhtluskeskkondades.
…kuid suhtume ometi agressiivsemalt neisse, kelle staatust hindame madalamaks
Üks huvitav paradoks on, et kuigi meil on kalduvus teisi juhte ebainimlikustada, käitume roolis siiski vastavalt tajutud ühiskondlikule positsioonile.
Jõuline signaalitamine, pikivahe hoidmisele sülitamine ja muud agressiivse liikluskäitumise ilmingud on tõenäolisemad olukorras, kus ründav pool peab ennast teisest juhist tähtsamaks.
Eriti huvitav on, et vastavaid otsuseid langetatakse tihtipeale ainuüksi sõidukite välimuse alusel, teadmata vähimatki roolis istuva inimese kohta.
Suuremaid autosid peetakse reeglina olulisemateks väikestest; uued autod tunduvad meile tähtsamad kui vanad.
Ka üle keskmise kallite sõidukite juhtide suhtumine jalakäijatesse kaldub olema üle keskmise agressiivne.
Usume, et näeme enda ümber kõike…
Meie meeled saavad keskkonnast märksa rohkem informatsiooni kui korraga töödelda suudame, mis tähendab, et aju tähelepanusüsteemidel on just kõige olulisematele sündmustele keskendumise juures kriitiline roll.
Enamasti me isegi ei aima, millistes hiigelkogustes infot me pidevalt märkamata jätame. Taoline meeleseisund võib soodustada võltsi turvatunde tekkimist sõidukiroolis.
…kuid samas arvame, et teised juhid meid ei näe
See punkt puudutab kõiki ninanokkijaid ja kõrvavaigukaevureid. Taoline käitumine ei ole küll (enamasti) liiklusohtliku olukorra põhjuseks, kuid — te teate, kes te olete ja paraku teame meie, teised, samuti.
Napilt plekimõlkimisest pääsedes süüdistame teisi juhte…
Reeglina ei tee me märkama konkreetsest situatsioonist tingitud põhjuseid, mille tõttu teised juhid meie teed takistama satuvad või liiklusohtlikke olukordi tekitavat paistavad.
Psühholoogid nimetavad seda fundamentaalseks omistamisveaks (ingl fundamental attribution error) — me kaldume teiste eksitustes süüdistama nende isikupära või oskuseid ("Etskae, milline idioot!"), vabandades enda eksimusi iseendi silmis välja olukorrapõhistena ("Too teelõik on ohtlik!"; "Ma olin sunnitud kiirust ületama, muidu oleksin hiljaks jäänud!").
…ülehinnates samas iseenda juhtimisoskuseid
Kui te peate end tõeliselt heaks autojuhiks, siis väga tõenäoliselt te tegelikult pole seda.
Umbes 80–90 protsenti sõidukijuhtidest hindab oma võimeid keskmisest paremaks — ning mida vilunumaks me end mingis valdkonnas peame, seda väiksem on tõenäosus, et meie hinnang tõele vastab.
Taolist suhtelist nägemispuuet iseenda ebapädevuse suhtes nimetatakse Dunningi-Krugeri efektiks.
Mündi teine külg on aga rõõmsam: kui te peate end kohutavalt halvaks juhiks, siis te tõenäoliselt liialdate ning tegelikult pole teie juhtimisoskus pooltki nii hull, kui te arvate.
Üksipäini liikleme hooletumalt
Üldiselt käitume me liikluses üksinda hooletumalt ja agressiivsemalt kui kaasreisijate seltsis. Teadlastele pole selge, mis seda ajendab või kas me seda käitumisnihet endale üldse teadvustame.
Usume, et roolis hands-free-telefoniga rääkimine on ohutu
Teadlaste kogutud tõendid näitavad, et vabakäe-telefoniseadmete kasutamine autoroolis pole põrmugi ohutum kui liikluskeerises pihutelefoniga helistamine.
Tegelikult ei muuda autojuhtimisega samaaegsete telefonivestluste pidamist ohtlikuks mitte telefoni käeshoidmine, vaid võimalus, et laseme end jutuajamisest eksitada.
Kehakeele kasutamise võimaluse puudumise tõttu eeldab telefonivestluse pidamine suuremat hulka kognitiivseid ressursse, mistõttu saame pöörata vähem tähelepanu liiklusele ja liiklemisele.
Kokkuvõtteks
Autojuhtimine on üks keerulisemaid kompleksse käitumise ülesandeid, mida me oma elus täitma peame.
Tõsiasi, et seda suudavad nii paljud meist — ning et avariisid toimub tegelikult suhteliselt vähe —, annab tunnistust maanteid ja tänavaid projekteerivate inseneride nutikusest, liikluskorraldusmeetmete geniaalsusest ning inimaju ülesehituse ja toimimise ülimast keerukusest.
