Liis Lass uurib elu: Ausus pole ebaviisakas, julge vaid vabandada
Kui te vaid teaks, kui kehvad mul sellekohased näitajad on! Sotsiaalselt aktiivse inimesena satun pidevalt piinlikesse olukordadesse, kui minu jaoks täiesti tundmatud näod mind tervitama tulevad ja hakkavad vestlema teemadel, mis tõendavad ilmselget meievahelist ühisosa. Päris pikalt olen valinud tuima kuulaja ja kaasanoogutaja tee, samal ajal pingsalt mõeldes, et kes kurat ta küll on! Eks see paras lollimängimine ole olnud.
Kuid taoline käitumine on tihti olnud tulemusrikas ning jutu sees on selgunud ka salapärase vestluskaaslase päritolu. Loomulikult on olnud ka olukordi, kus pole selgunud midagi.
Alles mõned ajad tagasi hakkasin elu enda jaoks lihtsamaks tegema ja inimestelt nende nimede ja meie omavahelise ajaloo kohta vabandades üle küsima. Võimalik, et sain üle hirmust, et mind tõenäoliselt peetakse eriti jultunuks või siis mõeldakse, et teen nalja. Sest see oleks ju eriti nõme, kui pead veel selgitama, et sa tegelikult ei tee üldse nalja vaid reaalselt lihtsalt ei tea.
Ja nii ongi juhtunud, et tutvun sama inimesega neli korda, vastan lugematul kordadel küsimusele „ega sa mind vist ei mäleta?“ püüdliku „püüan meenutada"-ga ja käin silmad lahti mööda inimestest, kes on olnud sunnitud mulle saatma sõnumi, sisuga „Hea naine, lihtsalt jalutas mööda!“ Täiesti tahtmatu minupoolne inimeste solvamine.
Ja eks ma siis vabandan, ette ja taha ja igaks juhuks ka tulevikuks ette, sest sõnumit ma oskan lugeda küll aga kahjuks on mul sellest vähe abi, kui saatja eeldab, et tänapäeva maailmas, kus telefonidele on kildudeks kukkumine sisse programmeeritud, keegi veel nende numbrit ja nime telefonimälus hoiab.
Kui paljudel teil on suhtlusringkonnas inimesi, kes selle asemel, et teiega kokkulepitud kohtumist või muud lubadust pigem telefoni väljalülitamisega ignoreerivad, kuigi võiksid selle asemel teid lihtsalt teavitada, vabandada ja kohtumine või lubadus tühistada? No mul on mõned sellised ja olgugi, et olen nende äärmiselt häirivate kiiksudega leppinud ja pigem nad lihtsalt vähem tõsiseltvõetavate inimeste nimekirja kandnud, on ka see oskus, mis nõuab tublisti julgust. Julgust vabandada, oma viga tunnistada.
Sult palutakse midagi, kuid sa ei ole huvitatud selle tegemisest. Ometi nii mõnigi ütleb, et „Jaa, tore idee..why not...pane see mõte mulle meili, räägime sellest uuesti, kohtume selles asjus!“
Kahe inimese raisatud aeg – üks ootab ja loodab, teisel on salaja häbi, kuna teab, et teine ootab ja loodab. Veel hullem, piinliku olukorra vältimiseks tuleb hoiduda ühistest üritustest ja kokkupuutest, mis Eesti mõistes tähendab põhimõtteliselt seda, et püsida tuleks toas.
Ausus ei saa olla kuidagi ebaviisakas. Ebaviisakas on lipitsedes vassida ja luua teises inimeses tühiseid illusioone. Seega, kui miski ei sobi, ütle et ei sobi, või veel parem, ütle, miks ei sobi, sest kellelegi ei meeldi inimesed, kellele mittemiski ei sobi. Paku välja, millisel juhul oleksid pakutava ideega nõus. Tõsi, on igasuguseid inimesi ja nendel inimestel igasuguseid lolle ideid, kuid sinu tingimused ära kuulates, ei pruugi nad sind üllataval kombel üldse enam oma projekti tahta. Proovida tasuks, sest halvimal juhul kaotad ilmselgelt sind mitte tundes sulle jama diili pakkunud tuttava.
Pidid jõudma tööle, olulisele kohtumisele või sõbra sünnipäevale, kuid plaan läks nurja. Mis iganes tegevus või meelteseisund see ka ei olnud, mis eesmärgi täitmist takistas, ütle see välja. Mul endal on väga raske ärrituda inimese peale, kes ütleb mulle, et teab, et käitus vastutustundetult, kuid noormees või neiu, kes talle jubedalt meeldib, kutsus ta ootamatult eilsel õhtul välja ja nad jäid vahuveinist vinti ja hommik ei saabunud enne järgmise päeva õhtutunde. Või siis, et „tõusin küll hommikul üles, kuid tundsin siis, et minust on ühiskonnale rohkem kasu, kui loen täna kodus läbi „Sõda ja rahu“ ning seega tööle ei hakanud tulema“. Parem ikka, kui kuulata selgitusi stiilis a la „Kas see oli tõesti täna!?“, „Jäin ootamatult haigeks!“ või veel hullem, jääda kuulama muutumatut tooni – „Mobiiltelefon, millele te helistate ei ole sisse lülitatud...“ Kokkuvõttes dikteerime me enda otsused ise ja teeme valikud vastavalt sellele, mis meile rohkem meeldib. Tark oleks lihtsalt osapooli teavitada, et nad saaksid sind teinekord rohkem motiveerida tegema seda, mida nemad, mitte shampusepudeliga peigmees või Tolstoi, tahab.
Keegi meist pole veatu ja ilmselgelt on asju, mille välja vabandamine võtab keskmisest rohkem aega. Kuid kui mina vabandan inimese ees, et anna andeks, aga ma tõesti ei mäleta meie varasemat vestlust ja sinu nime, siis on temal valik, kas andestada mulle minu tuisupealisus või solvuda. Kui sa murrad antud lubadust ja selgitad, miks see lubadus sai murtud, siis oled sa samamoodi öelnud ennast lahti hirmust vabandamise ees ja hirmust vea tunnistamise ees. Teinud sammu inimlikkuse poole ja tutvustanud teisele osakest enda tõelisest olemusest, mis ei tohiks olla ühegi inimese jaoks hirm omaette.
Kõigil meil on alati kergem andestada neile, kes oma eksimuse tagamaid meile avanud on, kui neile, kes neid valevabandustega varjata püüavad.
Kirjutamiseni!
Teie Liis
Kommenteeri kolumni enda nime alt ning võida Liis Lassi allkirjastatud meediateemaline raamat „Kes Sandistas Lugeja“?
