Liis Lass uurib elu: millal tekib jälle Balti kett?
Jagajale jäävad näpud
Haridussüsteemis prevalveerib seisukoht, et „tõelised tegijad“ on need individualistid, kes tihedas konkurentsis just ennast ja vahendeid valimata toiduahela tippu suudavad süüa ning kuigi levinud pole ka arvamus, et kellegi omavahelisest diilist võiksid võrdset kasu saada kõik pooled.
Seda imelugu ei kiputa üldse uskuma. Istekoht valitakse teisest inimesest ikka võimalikult kaugele ja abi või nõu palumise asemel eelistatakse ise nokitseda, olgugi, et raskustega.
"Kes hiljaks jääb, see ilma jääb" ning "Jagajale jäävad näpud" on vaid kaks Eesti vanasõna, mis ilmestavad hästi meie seas levinud mentaliteeti.
Võtsin nädalapäevad tagasi osa Riias toimunud noorte majandusfoorumist, mille eesmärk oli panna naaberriigid omavahel ühisest Balti tulevikust rääkima. Olgugi, et enamik eestlasi elab soovunelmas kus Eesti on Skandinaavias paiknev edukas tehnoloogiariik ning ülejäänud üldistused meie kui Ida-Euroopa perifeeria kohta jumala eest paika ei pea, siis oli rõõmustav tõdeda, et noorte ökonomistide jaoks pole idee koos töötavast Baltikumist veel täielikult utoopiaks muutunud.
Head ideed lähevad kaduma
Potensiaali nähakse Eesti-Läti-Leedu, kui ühise turismisihtkoha üheskoos turundamises, ühise Baltikumi brändi välja töötamises, mis hõlmaks endas meie ajaloolist ühisosa, kauneid Unesco-tunnustatud vanalinnasid, maailmas nii haruldaseks muutuvat puhast vett ja toitu ning ärivaistuga tegelaste poolt veel mitte piisavalt ekspluateeritud nõukogude aja pärandit kui eksklusiivset turismiatraktsiooni, mida omal ajal raudse eesriide helgemal poolel elanud turistid täna suure huviga uudistaksid.
Rääkimata meie haritud noortest ning inimeste heast inglise keele oskusest, mida Baltikumi pealinnades juba mitteametlikuks keeleks võib nimetada. Kõik need head ideed lähevad suurele osale kõrvadest aga kaduma, kuna tähtsam koostööst naaberriikidega on püüelda iseseisvalt nokitsedes edukate ja rikaste skandinaavlaste poole, kes paraku meist sama võrdväärselt huvitatud pole.
Rootslased meid ei tunne
See ei ole üldse nali, aga lapsepõlve suved Stockholmis vanatädi juures veetes, ei teadnud mu ükski noor Rootsi sõber Eestist tuhkagi. Tõenäoliselt olid vanemate prioriteedid mudilastele geograafiat õpetades kasulikumasse ilmakaarde suunatud ... Jah, tähtis on tugevdada majandust ja võlgades ning kesiste majandusnäitajatega riigid pole just kõige nooblim seltskond, kellega ennast ülemäära ümbritseda.
Kuid veetes paar produktiivset päeva noortega Riiast ja Vilniusest ning mõtiskledes Baltikumist, kui Euroopa Liidu idapiiri „beneluxist“, jäi õhku liiga palju küsimusi teemal – miks on meie senine omavaheline koostöö olnud nii tulemustevaene? Ja ometi on minu kõrval noored inimesed, kes on nõus pühendama oma aja ja energia saamaks tugevaks ja ühtseks Baltikumiks, et kõik kolm riiki sellest võita saaksid?
Millal tekib jälle Balti kett?
Olles rääkinud välismaalasele ärevatest sündmustest taasiseseisvumise päevil, uuriti minult, et oleme vist lätlaste ja leedukatega väga lähedased, kui nõnda käsikäes 89ndal seisime. Olgugi, et ma ise sel ajal tattnokk olin ja minu teadmised raamatute ja vanemate juttudega piirduvad, olin sunnitud vastama, et ju see jäi esimeseks ja viimaseks käehoidmiseks.
Välismaalasel oli seda kahju kuulata ja mul kahju tunnistada. Üks vaimukas noormees, jäägu tema rahvus teie arvata, tegi majandusfoorumil nalja, et peale Viru Valge, Latvijas Black Balzams´i ja Leedu Kalnapilise õlu joomist võib juhtuda, et tekib vastu hommikut Balti kett ...
Kõik baltlased kiitsid nalja heaks, kõigil oli viis varvast ja keegi ei tahtnud korrakski olla kellestki parem. Kui eestlased tasapisi koostöö põhireeglid selgeks saavad, konkureerimisele partnerlust eelistama hakkavad ja lõpetavad meie geograafilise ja ajaloolise positsiooni eitamise, siis võib kunagi juhtuda, et maailmas teatakse, mida kujutab endast Baltikum ning miks sinna tasuks reisida, investeerida ja sellesse lootusetult armuda ...
