LOE! Katkend Üllar Jörbergi raamatust "Armastuse laul"
ELUTÖÖ: 45 AASTAT LAVAL
Üllar alustas oma lauljateed 1967. aastal restoranis Kaseke, nii et 2012 aastaks on ta laulnud järjest tervelt 45 aastat. „Olen salvestanud pooltuhat laulu. See on elutöö,“ kinnitab Üllar. „Mulle on oluline, et minu laul läheb südamesse.“
Publikut ei taha Üllar kunagi alt vedada. Nii ongi ta esinenud ka 39,8 kraadise palavikuga, lauldes nagu udus. 2012. aasta jaanipäeval esines ta Karksi-Nuias sellise tormiga, et lava värises justkui oleks ta laeval laulnud. Kord Petserimaal esinedes oli ilm veelgi hullem: puhkes nõnda tugev äikesetorm, et lava varises kokku. „Kõik mu kõlarikastid olid laval – kui vihm oleks neile peale sadanud, siis see oleks aparatuuri ära rikkunud,“ meenutab Üllar. „Mehed hoidsid kätega üleval lava katvat presenti, võimenduse ja kõlarite kaitsmiseks võtsid nad joped seljast ja panid need varjuks peale. Tormi eest puges ka publik lavale presendi alla peitu, nii et kitsuke toasuurune lava oli tuubil täis, seal oli ehk sadakond inimest. Aga kõik olid sõbralikud, viinapudel käis ringi.“
2011. aastal Õllesummeril esinedes tegi tollal 70aastane Üllar laval spagaati oma viis korda. Hiljem ta seda enam teinud ei ole. „Suuremaid lavasid mulle praegu ei pakuta, mul on väiksemad lavad. Kui rahvas on meetri kaugusel, siis mida ma spagaaditan?“ küsib ta. „Eestis ei ole enam eriti kohti, kuhu esinema minna, ei saa ju iga nurga peal lõõritada. Maal pole kultuurimajadel piisavalt eelarvet, seda jätkub vaid jõuludeks ja jaanipäevaks. Paljud kohad on üldse kinni pandud.
Töö leidmine on raske, ise pean otsima. Enne majandussurutist oli mul nädalas neli-viis tööd. Praegu on nädalas ehk üks-kaks tööd, kui sedagi. Mõnele poole mind kutsutakse, aga olen ka ise helistanud maakultuurimajadesse ja ennast esinema pakkunud. Üks kultuurimaja juhtaja ütles, et läheb ja küsib poe juurest vanamuttidelt, kas nad tahaksid kontserdile tulla. No need mutid ei käi ju enam kuskil, ainult üle õue kuivkäimlas!“
Kui vaadata Üllari ajakava, siis näiteks 2012. aasta oktoobris jõudis ta esineda Lihulas Vesiroosi restoranis, Aravu rahvamajas, Avinurme kultuurikeskuses ja Tallinnas Jussi õlletoas. Töö on töö – lisaks avalikele esinemistele laulab Üllar meeleldi ka juubelisünnipäevadel, firmapidudel ja muudel kinnistel üritustel.
Üllar käib esinemas üksinda, olles korraga kolmes ametis: laulja, autojuht ja transamees. „Sõidan kohale, tassin sisse oma 25kilosed võimenduse- ja kõlarikastid, esinen, laadin varustuse tagasi auto peale ja sõidan koju. Oma kodus on ikka kõige parem magada,“ kirjeldab Jörberg.
Kuna Saaremaalt ei tule öösel praami mandri poole, siis on Üllar ka pärast esinemist sadamas hommikut oodates autos tukkunud. „Saaremaa-ots ongi kõige raskem – Tartu kodust Kuressaarde on 350 km. Vahel olen öö läbi üleval ja tagasi tulles on tunne nagu oleksin tappa saanud,“ sõnab Üllar.
Kas pärast 45 aastat lavalaudadel tekib vahel ka tunne, et nüüd aitab: enam ei tee ühtegi piiksu? „Eks ma tegelen laulmisega, kuni tervist on. Pensionist ju ära ei ela ja muud sissetulekuallikat mul ei ole,“ ütleb Üllar pragmaatiliselt. „Kes seda tahab, et 71aastane mees käib veel Eestimaal esinemas? Mitte keegi. Minuvanustest eesti meeslauljatest suudavad esineda veel ehk Uno Loop, Voldemar Kuslap – ja kõik. Minuealistest naislauljatest on alles vaid Els Himma, aga ma ei tea, kuivõrd ta esinemas käib. Ega siis surmani ei saa püüne peal olla! Ma olen juba teistel ees – järjekord on ukse taga, kui mind ei oleks, siis võetaks teine laulja.
Eestis tahetakse rohkem noori esinejaid, neid tuuakse ja viiakse, neil endil on ainult ihhihii ja ahhahaa. Siinsetes raadiojaamades kõlab peamiselt välismaine muusika. Kuidas me niimoodi edasi areneme, kui ei kuula eestikeelset muusikat?
Elus on oluline, et sa oled ise korralik ja tervis on korras, siis saad kõigega hakkama. Kui ma peaksin kontserdilavale kooberdama keppidele toetudes, siis mina küll niimoodi ei esineks. Pole mõtet oma invaliidsust näidata. Plaadistada võiks muidugi ka nii. Maailmakuulsate artistidega nagu pimedana sündinud Stevie Wonder on teine asi: neid talutatakse igale poole kohale ja miljonid kukuvad.“
Jörbergi meelest pole mõtet välismaa artiste poputada ja üle maksta. „Noori Superstaari-saate beibesid pole ka mõtet kohe üle kullata, las enne näitavad aastat viis, mida nad suudavad, siis võiksid hakata head raha saama.
Ega see välismaa artist, kes esinema tulles nõuab endale lava taha kasti šampust, teise kasti viina ja ämbritäie roose, ei laula minust kümme korda paremini. Vanasti võeti enne esinemist sada grammi, pärast ehk veel sada grammi, ja olid laval ikka pillimees. Aga milleks esinejatele lava taha suur kogus alkoholi? Mingu see artist ise Maximasse või Selverisse ja ostku viina!
Mõni selline ülemakstud välismaa artist ronib veel täis peaga lavale Eesti rahva ette – no mis õigusega? Pärast saab veel selle eest honorariks autoraha! Minul oli Õllesummeri esinejalepingus kirjas pikk rida punkte, mida pean täitma: ma ei tohi purjus peaga lavale tulla, ei tohi seda, teist ja kolmandat. Kuigi ma teen nagunii alati korralikult oma tööd, ei mölise, kannan esinemisriideid ega nuia baarist tasuta jooke.
Välismaa artistidele makstakse honorariks miljoneid – no mille eest? Makske parem õiglast raha neile Eesti artistidele, kes on seda väärt.
Kui mõelda, et terves maailmas võib olla üksainuke Üllari Jörbergi sugune laulja, kes 70eluaastates on suuteline spagaati tegema, siis… ehk olekski temalegi vääriline tasu just miljon?!
Raamatu võid lihtsa vaevaga tellida Pegasus kirjastuse kodulehelt. Kliki siia!
