Loe katkendit Allan Keiani uuest raamatust "Kuidas rikkaks jääda"

 (5)
Allan Keian
Allan KeianFoto: Pressimaterjal

Kirjanik Allan Keiani ja Urmas Sõõrumaaga kahasse kirjutatud raamat "Kuidas saada rikkaks?", on saanud järje "Kuidas jääda rikkaks". Publik pakub võimalust trükivärskest raamatust põnevat peatükki lugeda!

PÄEVAL: edasist elusaatust oodates...

Saanud seejärel võimaluse pisut ringi vaadata, tajub noormees, et see rusuv akendeta ruum tekitab isegi nõnda ihuüksinda istudes tõsise kõhedustunde. Violetne valgus, mis seinale kinnitatud umbes meetripikkustest valgustorudest kumab, on tema valge triiksärgi ühes kõikide teiste sama tooni esemetega võluvalt sätendavaks muutnud. Tundub aga, et neoonvalguse tegelik eesmärk on siiski märksa praktilisem. Tasub vaid ette kujutada, kui atraktiivseks see nappe lumivalgeid bikiine kandvad tüdrukud muudab, ajades purjus mehepojad isegi noid seljast heitmata peast segaseks. Pisut tagantpoolt, täpselt baarileti ja külglaudade keskelt püüavad noormehe silmad kinni sääraste paikade raudvara – peegelläikiva maast laeni ulatuva metallposti. Jäägu kõik see, mille tunnistajaks tollel lihvitud metallil on nende rajude ööde kestel olla tulnud, igaühe enese rikutud fantaasia poolt üles maalida, kuid vahetult selle pikkade kruvidega lakke kinnitatud posti kõrval märkab noormees midagi, mille sünnilugu ta vähemalt hetkel teada ei soovi. Vähem kui meetri kauguselt selle maast laeni ulatuva posti kõrvalt leiavad Adriani terased silmad kaks kuuliauku. Jämedad kontuurid annavad alust arvata, et need kaks lasku tulistati lähedalt, ilmselt kedagi hirmutada soovides õhku. Sellest, mis niisugusele närvikõdi tekitavale intsidendile järgnes, noormees edasi mõelda hetkel ei soovi, kuid püstol, mille kuulid augud lakke tekitasid, on suure tõenäosusega kurikuulus Makarov.
Seotud lood:

„Sooritati need lasud tõepoolest sihilikult lakke või ajendas seda ohtlikku sammu tegema hoopis pikaliolek olukorras, kus kaklus oli püstijalalt jõudnud otsustavasse faasi?“ Sellele küsimusele vastuse otsimine tuleb noormehel paraku pooleli jätta.

PISUT ENNE PÄIKESELOOJANGUT: ahvatleva kiusatuse kütkes...

Kirjutamata viisakusreeglit järjekindlalt järgides asetab ta oma parema käe meeli erutava parfüümiga lõhnastatud poolpaljale kehale ning palub võõral neiul esimesena tuppa astuda. Midagi muud, peale mitte just kõige suurema voodi, vahetult seal kõrval seisva kapi ning sellel lebava klaasist tuhatoosi, pilk igavast ruumist esimese hooga ei haara. Avatud ukse seestpoolt leitud võtmega lukku keeranud, jõuab Adrian end vaevalt tagasi tüdruku poole pöörata, kui sile keha ootamatult tema vastu liibub, tal mantli seljast kisub ning noormehe keset voodit pikali lükkab. Tundnud, kuidas ta erutunud keha seda hetkel isegi sooviks, tajub noormees, et väsimus ja kaine mõistus suudavad viimaks siiski ühiselt ei öelda. Noormees haarab talle praktiliselt peale roninud poolpalja tüdruku puusadest ning tõstab ta ettevaatlikult enda kõrvale. Piitspeent pruunistava kreemiga jumestatud keha, mis pea täies ulatuses Adriani silmadest vaevalt sentimeetri kauguselt mööda liigub, katab lisaks magusale šokolaadijumele ka puhtast kullast skorpionikujuline nabaehe. Hämmastavalt tõetruu väärismetallist ehte kontuurid on juveliir suutnud sedavõrd ehedalt välja voolida, et piisab vaid selle hetkelisest põsega riivamisest, kui kullast valatud mürgiämblik Adriani näkku valusa haava tekitab.

HILISÕHTUL: ohtlikus elukeerises...

Baarist kaaslannale viinakokteili ja endale lisakonjakit tellides märkab Adrian pead saali poole pöörates, et lõviosa sealsetest istekohtadest on tolleks hetkeks hõivatud. Mitu bikiinides tüdrukut kõnnivad pikki jalgu üksteise ette heites lauast lauda ja aelevad eri vanuses meestel valimatult süles. Mõned veidi rohkemate hilpudega kaetud neiud istuvad meelalt ja äraootavalt üksikutes väiksemates laudades, tehes neid hetkekski vaadanud kundedele kahemõttelisi žeste. Vastiku vene vanamoori kõrval seisab nüüd baarileti taga ka üks pikem ja turskem meesterahvas, kes sel korral Adriani tellimuse täidab. Klaas kõige tavalisemat viina-mahla kokteili maksab sada ja 4cl-i odavat konjakit kakssada viiskümmend krooni. Selle raha eest saaks nii mõneski korralikus südalinnabaaris end päris parajaks poisiks juua. Kuid makstakse siin ju tühipalja joogi asemel elava liha lähivaadete ja kui hästi läheb, siis ka selle katsumise eest, mis nii mõnegi kunde on juba üksjagu pöördesse ajanud. Üks hallipäine habetunud vanamees on pudeli šampust lauda tellinud ja nüüd naudib ta, ise pea kuklasse ajanud, kuidas talle tütretütreks sobiv noor neiu jooki esmalt enese rindade vahelt läbi lastes talle kihiseva vahuveinijoana otse kurku valab.

„See on üks professor. Siinne sage külaline, muuseas rootslane,“ sosistab tasane naishääl noormehele kõrva ajal, mil ka ainus vaba väikelaud hõivatakse.

Pimedas saalis on veel teisigi värvikaid kujusid. Kohe nende kõrvallauas istub punt venelasi. Välimuselt tõelised kantpead. Üksteisega räägivad, hambad ristis, ümber tiirlevatesse tüdrukutesse suhtuvad üleolevalt. Teisel pool lobisevad neli soomlast. Välimuse järgi vanuselt neljakümnendate lõpus, lihttöölised. On ennast juba parajalt umbe tõmmanud, vahivad vahetpidamata kõiki tüdrukuid ja püüavad neid igal võimalusel käperdada. Just sel hetkel paistab, kuidas üks soomlastest talle sülle istuvale neiule raha annab, mille peale viimane mehe püsti upitab ja endaga kaasa kutsub. Kolm lauda jäävat kamraadi vaid naeravad matslikult valjult, nautides kordamööda nii külma õlut kui ka ümberringi laiuvat atraktiivset vaadet. Kuigi üks neiu hetk tagasi lahkus, on tüdrukuid umbses saalis piisavalt.

SÜDAÖÖSEL: surmaga silmitsi seistes...

Kell sai hetk tagasi pool üks, kui kostavad järgemööda lajatatud tugevad kaikahoobid, mida on selgelt üle kümne, nende kestel täitub ajahamba poolt puretud hoone jubedate inimkarjetega. Küllap oleks ta veel mitu korda niisama palju hoope näoli maaslamajale äsanud, kui keegi kolmas ei oleks süsimusta maani mantlit kandvale mehele selga hüpanud. Inimkeha kaotab tasakaalu ja kukub kägaras lamava ohvri kõrvale põrandale. Esmalt võinuks arvata, et see arvukalt tugevaid obadusi saanu on juba teadvusegi kaotanud, kuid enamik lööke tabas tema õnneks rindkeret – pimedus ühes mehe ebatäpsusega andsid talle armu. Leidnud kätega pimedas ruumis kombates kušetiserva, suudab see verevalumeid täis keha end koguni püsti ajada, kuid ka sitke mees ei anna nõnda kergelt alla. Lajatanud praeguseni seljas rippuvale vaheletulijale ime kombel käes püsinud kaikaotsaga ribidesse, saab ta viimasena sekkuja mõneks ajaks mängust välja. Soovides järgmise samasuguse hoobiga ka teise seisja uuesti pikali lüüa, on end püsti upitanud võõras sel korral kiirem. Kottpimedas toas korduvalt eest ära hüpanud, haarab ta käsi ühtäkki laualt vasest küünlajala. Maha pudenenud põlenud otstega vahapulkade kõrvalt ilmuvad välja teravaotsalised küünlapesad. Äsanud vasaku jalaga paar korda huupi kohta, kus pikka mantlit kandev ründaja võiks seista, ei suuda end metalse esemega kaitsev sissetungija paraku ründaja suunda aimata.

Üksnes ähvardavakõlaline sahin saadab külmast õhust läbi murdvaid tabamuseta lööke. Järgneb pinget täis vaikusehetk, mille järel kostab esmalt röökiv valukisa ja sekund hiljem veel valjem sees õõnsust tekitav kohutav karjatus. Väikeses ruumis mõjub see kahe inimhääle üheaegne valukisa eriti võikalt. Hetkeks liikumatuks tardunud, vajuvad kaks keha justkui viimaks rahu sõlminult esmalt üksteise najale ja pudenevad seejärel teine teisele poole jahedale põrandale. Maani mantliga mehele selga hüpanud kolmas lebab nendest kõigest napi meetri kaugusel. Kaikahoobist sügavale ribidesse saadud obadusest toibunud, leiab ta kätega põrandat kombates sealt kustunud küünla. Mäletanud täpselt, et varem laual ka tikutoos lebas, upitab ta ennast uuesti püsti. Närviliselt labakäega mõni aeg sealgi kombanud, leiabki ta viimaks tikud ja süütab selle põlema. Hetk hiljem kostab juba kolmaski vali karjatus, mille kõrge kõla reedab otsekohe, et selle tekitaja on naistämber.

Liisi on ennast praktiliselt üle terve kere paksu vatiteki sisse mässinud ja istub värisedes vastu toa kaugeima nurga seespoolt härmas palkseina. Kui äsja süüdatud küünlaleek veel lähemale suunatakse, valgustab mahe kuma nüüd juba mõlemat põrandale kukkunut. Terav kolmeharuline küünlajalg rindkerest peaaegu läbi torgatud, lebab pikka mantlit kandev elutu keha omaenda vereloigus, kohe tema kõrval lamab pussnoaga surnuks torgatud meesterahvas. „Kes see tundmatu mees on?“ küsib üht kätt praeguseni ribidel hoidev Adrian, kui Liisi ootamatult püsti kargab. Noormehe kõrvale astunud, vannub ta kogu tekkinud jubeduses hirmule alla ja, haaranud Adrianilt küünla, suunab ta selle mantlis mehe kõrval lamajale nüüd suisa näkku. Kui esmalt arvas neiu ehk, et ta nägi viirastust, siis viimane vaatepilt kinnitab paraku nähtu tõelisust. „Kas sa tunned teda?“ pärib Adriani vaikne hääl, mille peale tüdruk aeglaselt noogutab.

Kuidas eluohtlikud sündmused edasi kulgevad, saad lugeda juba Allan Keian uuest raamatust "Kuidas rikkaks jääda"!