LOE KATKENDIT noorteraamatust "Mina olin siin": pean kahetsusega teatama, et olin sunnitud endalt elu võtma


LOE KATKENDIT noorteraamatust "Mina olin siin": pean kahetsusega teatama, et olin sunnitud endalt elu võtma
Foto: Kirjastus Pegasus

….See otsus on küpsenud mu peas juba tükk aega ja on algusest lõpuni minu enda tehtud. Ma tean, et see põhjustab teile piinu, ja mul on sellepärast väga kahju, kuid palun võtke teadmiseks, et mul oli vaja oma piinad lõpetada. Sellel pole midagi pistmist teiega, vaid ainuüksi minuga. See ei ole teie süü. Meg. Cody ja Meg olid lahutamatud — parimad sõbrad kogu eluks. Nad teadsid teineteisest kõike. Vähemalt Cody arvas nii. Kui hästi on aga üldse võimalik oma parimat sõpra tunda? Ja mida teha siis, kui tema otsustab sind maha jätta?

Gayle Formani „Mina olin siin“ näitab meile, kui suurt vaprust nõuab meilt see, kui peame pärast parima sõbra surma oma eluga edasi minema.

GAYLE FORMAN on paljude auhindadega tunnustatud kirjanik. Tema romaan “Kui ma jään” võitis kiiresti lugejate südamed ja vallutas edetabelite tipud. Tänu tema järgmistele romaanidele „Kuhu ta läks“ ja „Mina olin siin“ on Gayle üks maailma populaarsemaid noorteraamatute autoreid.

Gayle Forman „Mina olin siin“

Kirjastus Pegasus
Inglise keelest tõlkinud Evelin Schapel

1
Päev pärast Megi surma sain ma järgmise kirja:

Pean teile kahetsusega teatama, et olin sunnitud endalt elu võtma. See otsus on küpsenud mu peas juba tükk aega ja on algusest lõpuni minu enda tehtud. Ma tean, et see põhjustab teile piinu, ja mul on sellepärast väga kahju, kuid palun võtke teadmiseks, et mul oli vaja oma piinad lõpetada. Sellel pole midagi pistmist teiega, vaid ainuüksi minuga. See ei ole teie süü.
Meg
Ta saatis sama meili oma vanematele ja mulle ning Tacoma politseijaoskonda koos teatega, millises motellis ta on, missuguses toas, millist mürki ta sisse sõi ja kuidas oleks kõige parem tema kehaga talitada. Motellitoa padjal lebas veel üks teade — see palus toateenijal politsei kutsuda ja tema laiba puudutamisest hoiduda — koos viiekümnedollarilise joot­rahaga.
Meilid olid saadetud päevase viivitusega.
Et ta selleks ajaks, kui meie need kätte saame, ikka kindlasti surnud oleks.
Sellest kõigest sain ma muidugi hiljem teada. Nii et kui ma Megi meili linnaraamatukogu arvutis lugesin, mõtlesin, et see on mingi nali. Või vemp. Helistasin Megile, ja kui ta vastu ei võtnud, helistasin tema vanematele.
“Kas te Megi meili nägite?” küsisin neilt.
“Mis meili?”

Seotud lood:

2
On olemas mälestusteenistused. Ja õhtupalvused. Ja siis veel palveringid. Kokkuvõttes on neil päris raske vahet teha. Õhtu­­palvustel hoitakse käes küünlaid, aga mõnikord tehakse seda ka palveringides. Mälestusteenistustel peavad inimesed kõnesid, ehkki mis seal enam öelda on?
On juba iseenesestki halb, et ta pidi surema. Meelega. Kuid selle eest, et pidin kõike kaasa tegema, oleksin tahtnud ta tappa.
“Cody, oled sa valmis?” hüüab Tricia.
On hiline neljapäeva pärastlõuna ja me läheme juba viimase kuu viiendale teenistusele. Seekord küünlavalguse õhtu­­palvusele. Vist.
Tulen oma magamistoast välja. Ema tõmbab lukku kinni mustal kokteilikleidil, mille ta pärast Megi surma Good­willist ostis. Ta on kasutanud seda matusekleidina, aga ma olen kindel, et kui kõik kord vaibub, läheb kleit väljaskäimise riiete rattasse pöörlema. Ema näeb selles seksikas välja. Nagu paljudele teistelegi, sobib leinamine emale hästi.
“Miks sa riides ei ole?” küsib ta.
“Kõik mu ilusad hilbud on mustad.”
“Mis ilusad hilbud?”
“Olgu, kõik mu enam-vähem matusteks sobivad riided on mustad.”
“Mustad rõivad pole sind varem kordagi peatanud.”
Vahime teineteisele otsa. Kui ma kaheksaseks sain, teatas Tricia, et olen nüüd küllalt vana, et ise oma pesu pesema hakata. Ma vihkan pesupesemist. Näete isegi, milleni see välja viib.
“Ma ei saa aru, miks me peame veel ühele teenistusele minema,” ütlen ma.
“Sest linnal on vaja see läbi töödelda.”
“Juustu on vaja töödelda. Linnal on vaja leida mõni teine draama, mis inimeste tähelepanu kõrvale juhiks.”
Kui uskuda kiirtee luitunud silti, elab meie linnas tuhat viissada seitsekümmend neli inimest. “Tuhat viissada seitse­kümmend kolm,” ütles Meg, kui ta eelmisel sügisel täisstipen­­diumi eest Tacoma ülikooli läks. “Tuhat viissada seitse­­küm­­mend kaks, kui sina Seattle’isse tuled ja me seal koos korteri üürime,” lisas ta.
See arv jääb nüüd tuhande viiesaja seitsmekümne kolme peale pidama ja ma kahtlustan, et seda seniks, kuni keegi sünnib või ära sureb. Enamik inimesi jääb paikseks. Isegi Tammy Henthoff ja Matt Parner kolisid linna serva haagissuvilate parklasse, kui kumbki oma endise kaasa juurest lahkus ja nad kokku kolisid — põhjustades kuulujutte, mis olid enne Megi kõige kuumemad.
“Kas ma pean tõesti tulema?” Ma pole kindel, miks ma selle küsimusega üldse vaeva näen. Tricia on minu ema, aga ta pole selles küsimuses mingi autoriteet. Ma tean isegi, et pean minema, ja ma tean ka, miks. Joe ja Sue pärast.
Nemad on Megi vanemad. See tähendab olid. Mul lähevad ajavormid kogu aeg segamini. Kas inimene ei ole siis enam kellegi ema või isa, kui see keegi sureb? Kuna ta suri meelega?
Joe ja Sue paistavad südamevalust täiesti räsitud, silmad lausa auku vajunud, ning ma ei usu, et need kunagi veel normaalseks tagasi lähevad. Ja just nende pärast otsin ma välja oma kõige vähem haiseva kleidi ja ajan selga. Sean end laulmiseks valmis. Jälle.
Amazing Grace. Kui tüütu on arm.

3
Olen mõttes kirjutanud Megile oma tosinajagu ülistus­­kõnesid, kujutanud ette, mida kõike ma tema kohta võiksin öelda. Näiteks seda, kuidas ta joonistas mulle meist pildi, kui me lasteaia esimesel nädalal kohtusime, kirjutas pildile mõlema nimed ja veel mõned sõnad, millest ma aru ei saanud, sest erinevalt Megist ei osanud ma veel lugeda ega kirjutada. “Siia on kirjutatud “Parimad sõbrad”,” selgitas ta. Ja nagu kõik muugi, mida Meg tahtis või ennustas, läks ka see täide. Võiksin rääkida sellest, et pilt on mul endiselt alles. Hoian seda metallist tööriistakastis, mis majutab kõiki minu tähtsaimaid asju, ning pilt on ajaga ja arvukatest vaatamistest täiesti kortsu läinud.
Võiksin jutustada ka sellest, kuidas Meg teadis inimeste kohta asju, mida nad isegi enda kohta ei teadnud. Ta oskas täpselt öelda, mitu korda keegi tavaliselt järjest aevastab; tuleb välja, et sellel on lausa oma muster. Mina turtsun kolm, Scottie ja Sue neli, Joe kaks ja Meg viis korda. Meg mäletas ka seda, mis kellelgi mõne pildi peal või iga halloween’i ajal seljas oli. Ta olnuks nagu minu ajalooarhiiv. Ja minu ajaloo looja ka, sest me veetsime peaaegu kõik halloween’i-pühad koos, tavaliselt kostüümides, mille Meg oli välja mõelnud.
Või siis räägiksin Megist ja tema armastusest jaanimardikalaulude vastu. See sai alguse üheksandas klassis, kui ta leidis kusagilt bändi Heavens to Betsy vinüülplaadi. Ta tiris mind oma tuppa ja pani kriibitud plaadi mängima vanal grammofonil, mille ta oli dollari eest kiriku vanakraami välja­­müügilt ostnud ning mille kaablid ise YouTube’i väikese juhendava video järgi uuendanud. Ja te ei saa kunagi teada, mis tunne on valgustada tervet taevast. Te ei saa kunagi teada, mis tunne on olla ­jaanimardikas, laulis Corin Tucker niivõrd tugeval ja ometi haavataval häälel, et see tundus peaaegu ebainimlik.
Pärast Heavens to Betsy avastamist alustas Meg missiooni leida üles kõik head jaanimardikalaulud, mis on eales kirjutatud. Temale täiesti omasel moel oli ta paari nädalaga kuhjanud kokku ammendava nimekirja. “Oled sa üldse kunagi jaani­­mardikat näinud?” küsisin temalt, kui ta oma esitusloendi kallal töötas.
Teadsin küll, et ei ole. Nagu minagi, polnud ka Meg kordagi Kaljumäestikust ida pool käinud. “Küll ma jõuan,” vastas ta käsi laiutades, otsekui tahaks näidata, kui pikk elu teda veel ees ootab.

× × ×

Joe ja Sue palusid mul sõna võtta esimesel teenistusel, suurel teenistusel, mis oleks pidanud toimuma katoliku kirikus, kus Garciade perekond oli aastaid käinud, aga ei toimunud, sest ehkki isa Grady oli perekonnasõber, pidas ta hoolega reeglitest kinni. Ta ütles Garciadele, et Meg tegi surmapattu ja sellepärast ei võeta tema hinge taevasse ega tema surnukeha katoliku kalmistule.
Viimane oli küll teoreetiline. Politseil kulus tükk aega, enne kui nad surnukeha loovutasid. Tuli välja, et Meg oli kasutanud väga haruldast mürki, kuigi see poleks pidanud üllatama kedagi, kes teda tundis. Meg ei kandnud kunagi kuulsatest poekettidest ostetud rõivaid ja kuulas alati ansambleid, millest keegi teine polnud kuulnudki. Loomulikult leidis ta ka allaneelamiseks mingi tundmatu mürgi.
Seepärast oli kirst, mille kohal kõik esimesel suurel teenistusel nutsid, tegelikult tühi ja matmist ei toimunud. Kuulsin pealt, kuidas Megi onu Xavier oma kallimale ütles, et võib-olla on parem, kui matmist ei toimukski. Keegi ei teaks ­nagunii, mida hauakivile kirjutada. “Kõik tunduks süüdistav,” ütles ta.
Püüdsin selle teenistuse jaoks ülistuskõnet kirjutada. Tõesti püüdsin. Otsisin inspiratsiooni saamiseks välja CD-plaadi, mille Meg oli jaanimardikalauludest kõrvetanud. ­Kolmas lugu oli Bishop Alleni “Jaanimardikad”. Ma ei tea, kas olin üldse varem laulu sõnu kuulanud, sest kui ma nüüd kuulama hakkasin, kõlasid need nagu hauast antud kõrvakiil: see ütleb, et sa võid talle ikkagi andestada. Ja tema andestab sulle ka.
Aga ma ei usu, et seda suudan. Ja ma ei usu, et Meg seda tegi. Palusin Joe ja Sue käest vabandust, et ei saa kõnet pidada, sest ma ei tea, mida öelda.
See oli esimene kord, mil ma neile valetasin.

× × ×

Tänane teenistus toimub Rotary klubis, niisiis pole see ametlikult religioosne teenistus, kuigi tundub, et kõneleja on keegi kõrgeauline vaimulik. Ma ei tea, kust tulevad kõik need kõnepidajad, kes Megi tegelikult ei tundnud. Pärast teenistust kutsub Sue mind enda juurde järjekordsele kodusele vastu­võtule.
Kunagi veetsin Megi majas nii palju aega, et uksest sisse astudes teadsin lõhna järgi, millises tujus Sue oli. Või lõhn tähendas küpsetamist ning seda, et ta on melanhoolses tujus ja vajab lohutust. Vürtsikas lõhn tähendas, et ta on õnnelik ja valmistab Joe jaoks Mehhiko rooga, kuigi see tegi tema enda kõhule liiga. Popkorni lõhn tähendas, et ta on voodis, pimedas toas, ei tee üldse süüa ning Meg ja Scottie on jäetud iseenda hooleks, mis omakorda tähendas mikrolaine­­ahjus soojendatud näksidega kaetud lauda. Noil päevil viskas Joe trepist üles Sue’d vaatama minnes alati nalja, kuidas lastel veab, et võivad niimoodi õgida. Lõime kõik agaralt kaasa, kuigi teine või kolmas ahjutäis maisijahutainas vorstikesi ajas meid juba öökima.
Tunnen Garciasid nii hästi, et võisin tol hommikul pärast Megi kirja lugemist neile helistades täpselt öelda, et hoolimata laupäevasest kella üheteistkümnesest ajast on Sue alles voodis, kuid ei maga; tema sõnul ei õppinudki ta enam hommikuti kauem magama, kui lapsed olid ükskord varase ärkamise lõpetanud. Ning Joe on kohvi valmis teinud ja hom­mikuse ajalehe köögilauale laiali laotanud. Scottie vaatab multikaid. Järjekindlus oli üks paljudest asjadest, mis mulle Megi majas meeldis. See erines tohutult minu kodust, kus Tricia ärkas tavaliselt alles keskpäeval ja mõnel päeval võis teda leida hommikuhelbeid kaussidesse valamas, aga mõnel päeval polnud teda üldse kusagil.
Kuid nüüd valitseb Garciade majapidamises teistsugune järjekindlus, mitte nii ligitõmbav järjekindlus. Ent kui Sue mind külla kutsub, nõustun, kuigi tegelikult sooviksin väga sellest kutsest keelduda.

× × ×

Õues seisev autode rivi on lühem kui esimestel päevadel, mil terve linn tuli Pyrexi kööginõudes roogadega kaas­tunnet ­avaldama. Kõiki neid hautisi ja neid saatvaid kaastundeavaldusi oli pisut raske taluda. Sest mujal linnas levitati kuulujutte. “Ei tule just kuigi suure üllatusena. Tüdruk oli ju algusest peale veidrik,” kuulsin inimesi Circle K poodides sosistamas. Me Megiga teadsime, et mõned inimesed rääkisidki tema kohta niisuguseid asju — Meg oli meie linnas nagu kõrbes õitsev roos; see ajas rahvast segadusse –, aga nüüd, kui ta surnud oli, ei tundunud sedasorti mõte enam erilise aumärgina.
Ja nad ei peksnud keelt ainult Megi üle. Kuulsin Tricia baaris, kuidas paar linnakodanikku Sue kohta nähvasid: “Mina saaksin emana aru, kui mu tütrel oleksid enesetapumõtted.” Ja seda ütles Carrie Tarkingtoni ema, kelle tütar oli maganud poolte kooli poistega. Mõtlesin just proua Tarkingtonilt küsida, kas ta on kõiketeadjana ka sellega kursis. Aga siis vastas tema sõber: “Sue? Nalja teed või? See naine hõljub isegi parematel päevadel kusagil kosmoses ringi.” Ja ma tundsin, nagu oleks nende julmus mulle rusikaga kõhtu virutanud. “Kuradi mõrrad, mis tunne teil oleks, kui te oleks äsja oma lapse kaotanud?” tegin põlgliku märkuse. Tricia pidi mind koju eskortima.
Pärast teenistust peab Tricia tööle tagasi minema ja ta paneb mind Garciade juures maha. Astun kutsumata sisse. Joe ja Sue kallistavad mind kõvasti ja pisut pikemalt, kui mulle meeldiks. Ma saan aru, et minu siinolek mõjub neile mingil määral lohutavalt, aga kui Sue minu poole vaatab, kuulen ta sõnatuid küsimusi ja tean, et kõik taandub tegelikult ainult ühele: kas sa teadsid sellest?
Ma pole kindel, kumb oleks halvem variant. Kui oleksin tõepoolest teadnud ega oleks neile öelnud? Või siis ehk see, et kuigi Meg oli mu parim sõber ja ma rääkisin talle endast kõike ja oletasin, et tema tegi sama, ei teadnud ma ometi midagi. Mul polnud õrna aimugi.
See otsus on küpsenud mu peas juba tükk aega, kirjutas ta oma teates. Tükk aega? Kui pikk see aeg võiks olla? Nädalaid? Kuid? Aastaid? Tundsin Megi juba lasteaias. Olime sestpeale parimad sõbrad, peaaegu nagu õed. Kui kaua ta seda mõtet haudus, ilma et oleks mulle midagi vihjanud? Ja mis veel tähtsam, miks ta mulle midagi ei rääkinud?

× × ×

Kui oleme umbes kümme minutit viisakalt kurblikus vaiku­­­ses istunud, tuleb Megi kümneaastane vend Scottie koos
nende — või nüüd siis tema — koera Samsoniga minu juurde, koeral kaelarihm kaelas. “Kas läheme jalutama?” küsib ta korraga nii minult kui ka Samsonilt.
Noogutan ja tõusen püsti. Paistab, et Scottie on ainus, kes veel natukenegi enda moodi on, mis võib olla tingitud sellest, et ta on väike, ehkki ega ta nii pisike ka enam ei ole ning nad olid Megiga lähedased. Kui Sue’l jälle mõni tuju peale tuli ning ta silmapiirilt kadus ja Joe tema eest hoolitsema läks, oli Meg Scottiele ema eest.
On aprilli teine pool, aga keegi pole sellest ilmale teatanud. Tuul puhub kurjalt ja külmalt, õela südikusega. Kõnnime suure tühja lagendiku poole, kus kõik oma koertel sittuda lubavad, ja Scottie laseb Samsoni rihma otsast lahti. Samson tuiskab koerlastele omase rumalusega juubeldades minema.
“Kuidas sa vastu pead, Runtmeyer?” Tunnen end selle vana lõbusa hüüdnime kasutamise pärast halvasti, sest tean ju niigi, kuidas tal läheb. Kuid nüüd, mil Megi ei ole enam kanaema mängimas ning Sue ja Joe on uppunud oma kurbusesse, peab keegi seda Scottielt vähemalt küsima.
“Ma olen “Fiend Finderis” juba kuuendale tasemele jõudnud,” vastab ta. Seejärel kehitab õlgu. “Ma võin nüüd kas või kogu aeg mängida.”
“Kaasnev kasu.” Ja laksan siis endale käega vastu suud. Minu teravad võllanaljad ei ole mõeldud kõikidele kõrvadele.
Aga Scottie suust kostab kare naeruturtsatus, mis kõlab tema ea kohta liiga vanalt. “Jajah. Just.” Ta jääb seisma ja vaatab, kuidas Samson ühe kolli tagumikku nuhutab.
Koduteel, kui Samson rihma kõigest jõust pingule tõmbab, sest teab, et teda ootab ees söök, küsib Scottie minult: “Tead, millest ma aru ei saa?”
Arvan, et räägime ikka veel videomängudest, seepärast ei ole ma tema järgmiseks lauseks valmis.
“Ma ei saa aru, miks ta mulle kirja ei saatnud.”
“Kas sul on siis meiliaadress?” küsin ma. Nagu olnuks see Megi põhjus vennale kiri saatmata jätta.
Scottie pööritab silmi. “Ma olen kümme, mitte kaks. Mul on juba kolmandast klassist saadik meiliaadress olnud. Meg saatis mulle kogu aeg igasugust värki.”
“Ahah. No ma arvan, et ta võib-olla… võib-olla tahtis ta sind säästa.”
Hetkeks tunduvad Scottie silmad sama aukus kui tema vanematel. “Jajah, säästis ta mind jee.”

× × ×

Kui me majja tagasi jõuame, asutavad külalised end lahkuma. Näen, kuidas Sue tuunikalahautise prügikasti viskab. Ta heidab mulle süüdlasliku pilgu. Kui ma teda hüvastijätuks kallistama lähen, peatab ta mind. “Kas sa saaksid kauemaks jääda?” küsib ta oma tavapärasel vaiksel häälel, mis erineb väga Megi vadistamisest. Megi hääl suutis igal ajal kõiki ükskõik mida tegema sundida.
“Muidugi.”
Sue viipab elutuppa, kus Joe istub diivanil, vahib tühjusesse ega tee välja Samsonist, kes anub ta jalge ees loodetud õhtusööki. Vaatan hääbuvas videvikukumas Joe poole. Meg oli tema moodi, samasuguse tumeda, mehhiklase välimusega. Paistab, nagu oleks Joe viimase kuuga tuhat aastat vanemaks jäänud.
“Cody,” ütleb ta. Ainult ühe sõna. Aga sellest piisab, et mind nutma ajada.
“Tere, Joe!”
“Sue tahab sinuga rääkida, me mõlemad tahame.”
Mul hakkab süda rinnus vasardama, sest ma mõtlen endamisi, kas nad tõesti kavatsevad minult lõpuks küsida, kas ma teadsin tema plaanist midagi. Kui see juhtus, pidin vastama politsei pealiskaudsetele küsimustele, aga need puudutasid rohkem seda, kust Meg võis mürki saada, ja mul polnud sellest õrna aimugi, teadsin vaid, et kui Meg midagi tahtis, leidis ta oma tahtmise saamiseks tavaliselt ka mooduse.
Pärast Megi surma otsisin internetist üles kõik enesetapumõtetele viitavad märgid. Meg ei kinkinud mulle ühtegi oma hinnalist eset. Ta ei rääkinud endalt elu võtmisest. Muidugi võis ta öelda midagi niisugust nagu “Kui preili Dobson meile veel ühe tunnikontrolli teeb, lasen ma ennast maha”, aga kas see läheb arvesse?
Sue istub Joe kõrvale kulunud diivanile. Nad vaatavad korraks teineteisele otsa, aga siis tunduks see justkui liiga valus. Nad pöörduvad minu poole. Nagu oleksin ma Šveits.
“Cascadesis lõpeb järgmisel kuul semester,” ütlevad nad.
Noogutan. Cascadesi ülikool on prestiižne erakõrgkool, kuhu Meg stipendiumi sai. Meil oli mõlemal plaanis pärast gümnaasiumi lõpetamist Seattle’isse kolida. Rääkisime sellest juba kaheksandas klassis. Kuidas me käime mõlemad Washingtoni ülikoolis, elame esimesel kahel aastal koos ühes ühikatoas ja seejärel mõnda aega ülikoolilinnakust väljas. Aga siis sai Meg uskumatu täisstipendiumi Cascadesi, palju parema diili, kui Washingtoni ülikoolil pakkuda oli. Mis minusse puutub, siis sain Washingtoni sisse, kuid ilma igasuguse stipendiumita. Tricia andis üsna selgelt mõista, et tema mind aidata ei saa. “Sain just lõpuks ometi võlgadest lahti.” Nii et viimaks ütlesin Washingtoni ülikoolile ära ja otsustasin kodulinna jääda. Kavatsesin käia paar aastat kohalikus ülikoolis ja minna seejärel Seattle’isse üle, et Megile lähemal olla.
Joe ja Sue istuvad vaikselt diivanil. Vaatan, kuidas Sue küüsi nokib. Küünenahad on juba täiesti katki. Lõpuks tõstab ta pilgu. “Koolist oldi meie vastu väga lahked. Nad pakku­­sid välja, et pakivad ta asjad kokku ja saadavad kõik meile, aga ma ei suuda mõeldagi, et mõni võõras ta asju puutub.”
“Aga tema toakaaslased?” Cascades on väga väike ja seal peaaegu polegi ühikaid. Meg elab — elas — koos teiste üliõpilastega linnakust eemal ühes majas.
“Tuleb välja, et nad panid ta toa lihtsalt lukku ja jätsid kõik nii, nagu oli. Tal on üür semestri lõpuni makstud, kuid nüüd peaksime toa tühjaks tegema ja kõik…” Sue hääl katkeb.
“Koju tooma,” lõpetab Joe tema asemel.
Mul läheb hetk aega, enne kui aru saan, mida nad tahavad, mida nad minult paluvad. Ja esialgu tunnen kergendust, sest see tähendab, et ma ei peagi tunnistama, et ei teadnud, mis plaane Meg haudus. Et sel ainsal hetkel oma elus, mil Meg võis mind päriselt vajada, vedasin ma teda alt. Aga siis jõuab nende palve sisu mulle kohale ja ma oleks nagu hoobi kõhtu saanud. Mis ei tähenda, et ma seda ei tee. Teen. Muidugi teen.
“Te tahate, et ma tema asjad kokku pakiksin?” küsin.
Nad noogutavad. Noogutan vastu. Vähemalt nii palju saan ma nende heaks teha.
“Muidugi siis, kui sul loengud lõpevad,” lisab Sue.
Ametlikult lõpevad mul loengud järgmisel kuul. Mitteametlikult lõppesid need selsamal päeval, mil sain Megi kirja. Nüüd on mul hinneteks ainult F-id. Või arvestamata. Vaevalt et seal mingit vahet on.
“Ja kui sa saad end töölt vabaks võtta.” Seda ütleb Joe.
Ta lausub seda lugupidavalt, otsekui oleks mul mõni tähtis amet. Ma koristan maju. Nagu kõik linnaelanikud, teavad Megi kohta ka need inimesed, kelle juures ma töötan, ja nad on kõik olnud väga lahked, öelnud, et võtku ma endale nii palju aega, kui vajan. Aga ma ei taha, et mul oleks tundide kaupa vaba aega, mil ainult Megist mõelda.
“Ma võin igal ajal minna,” vastan ma. “Kas või homme, kui soovite.”
“Ega tal palju asju polnudki. Sa võid auto võtta,” ütleb Joe. Joe’l ja Sue’l on kahepeale üks auto ja nende päevaplaan on nagu NASA ekspeditsioon, sest tuleb välja mõelda, kuidas Sue saaks Joe tööle ära viia ja Scottie kooli sõidutada ja ise tööle minna ning pärast, päeva lõpus, kõik jälle kokku korjata. Nädalavahetustel on asi umbes samamoodi kõikide poeskäikude ja ülesannete tõttu, mille jaoks nädala sees aega ei jätku. Mul ei ole autot. Aeg-ajalt, aga tõesti ainult aeg-ajalt, lubab Tricia mul enda autot kasutada.
“Äkki ma lähen hoopis bussiga? Tal pole nii palju asju. Polnud.”
Joe ja Sue näivad kergendust tundvat. “Me maksame su bussipileti kinni. Suuremad kastid võid UPS-iga saata,” ütleb Joe.
“Ja sa ei peagi kõike ära tooma.” Sue teeb pausi. “Ainult kõige tähtsamad asjad.”
Noogutan. Nad paistavad nii tänulikud, et pean pilgu kõrvale pöörama. Reis pole sugugi raske: kolmepäevane käik. Üks päev sinnajõudmiseks, üks päev pakkimiseks, üks päev tagasitulemiseks. Meg oleks end palumatagi sellist asja tegema pakkunud.