Loe katkendit raamatust "Viimne reliikvia. Pilk legendi taha"
Taevaskoda. August 1969. Töö on käinud mõned kuud. Juozas Budraitis Ivo rollis harjutab hobusega mäest üles ratsutamist. Küngas on seest veidi tühi liivakivikoobas, grott, millest vuliseb välja allikas.
Budraitis ei tunne ennast sadulas kõige kindlamalt. Või hoopis häirib hobust koopa kõmin. Budraitis kisub liigselt valjastest, hobune, must sportlik täkk tõuseb tagajalgadele ja kukub Leedu meistrile
peale. Vaagnaluu murd. Paranemine kestab ja kestab…
Kunstnik-grimeerija Aita Levoll, filmi asedirektori Karl Levolli abikaasa oli sündmuskohal ja meenutab: ”Oli lõunavaheaeg. Budraitisele anti uus hobune, kes ei olnud sisse sõidetud. Ta hakkas
võtteks harjutama ja sõitis koopa peale. Hobune ehmatas ära, kargas üles tagumistele jalgadele,
hirnatas ja kukkus. Seejärel üritas hobune end püsti ajada ja keeras-kukkus üle näitleja,
kõlas luu purunemise hääl ja meeletu karjatus. Kutsusime arsti. Regina Meri lasi valmistada
kanderaami ega lubanud Budraitist liigutada. Näitleja viidi Põlva haiglasse ja sealt edasi Riiga.
Budraitis oli pärast öelnud, et tema päästis kiiver, see oli spetsiaalselt tema jaoks valmistatud,
pehmendusega.”
Eve Kivi: ”Ma olin kohal, kui Budraitis kukkus ja kanderaamile tõsteti. See oli õudne. Õnn, et ta ellu jäi, oleks hobune talle otse peale kukkunud oleks ta olnud surmalaps. Võtetel peab olema ettevaatlik, seal võib kõike juhtuda.” Aleksandr Goloborodko: ”See juhtus 20. augustil. Budraitis oli eelmisel päeval kohale saabunud, ta pidi hobusega tutvuma, kuid kogemusteta ratsutajana hakkas kriisiolukorras rapsima.”
Rein Raamat ja Lennart Meri olid sündmuskohast sajakonna sammu kaugusel. Kollektiivi tabas meeleheide. Kas see on lõpp? Rein Raamat: ”Karjatust ma ei kuulnud, aga nägime kogu õnnetust.”
”Budraitisega oli muidugi kogu aeg üks häda ja viletsus, aga näitlejana oli ta ülihea,” vestab Raivo Trass. ”Minu kursusekaaslane Jakobi on hoopis teine tüüp ja filmis on õudselt tähtis, mis tüübiga on tegu, kogu see keemia, mis õhkub inimesest, tema näost, miimikast. Peeter Jakobi mängitud Ivo on hoopis teine Ivo, kui Budraitise oma oleks olnud. Kui Budraitis poleks kukkunud, oleks sellest tulnud üks teine film.”
Margit Ojasoon: ”Ma ei olnud kohal, olin Põlvas telefonivalves. Pidin saama ühenduse Taškendiga, et kutsuda võtetele ilus eksootiline tüdruk, kes pidi telgis rääkima Agnesele isand Ivo võludest. Kõige üllatavam oli see, et telefoniühendus Põlva-Taškent toimis ja tüdruk saabuski. Juozas oli küll kõvasti ratsutamist treeninud, selle eest oli filmistuudio ka maksnud, kuid ikkagi ei tulnud välja. See oli šokk mulle ja kogu trupile. Õnneks näitleja paranes. Kuid temaga ei arvestatud enam ja hakati otsima uut osatäitjat. Küll on filmi jäänud Budraitise selg, kui Ivo lahkub vend Johannese juurest ja kukub kloostri salalõksu.”
Kuna Budraitis oli Kromanovi üks lemmikuid, siis võttis uue näitleja leidmine aega. Lõpuks mindi üle ”plaanile B”. Ivo rolli oli ennekõike kaalutud kolme meest: Leedu näitlejaid Juozas Budraitist
(Vilnius), Modris Tenisonast (Kaunase draamateater) ja Peeter Jakobit. Oktoobris langes valik Peeter Jakobile, keda Kromanov teadis lavakunstikateedri päevilt.
”Ma osalesin proovivõtetel varakevadest 1969 hipodroomil ja Oleviste kirikus. Ratsutasime hipodroomi maneežis ringiratast ja harjusime hobustega. Ivo Schenkenbergi rolli sai siiski leedulane Budraitis,” räägib näitleja Peeter Jakobi. ”Lugesin sellest ajalehest ja vähe on öelda, et olin solvunud.” Kihluspeo filmimisel Ziles pidi Jakobi mängima rüütlit, pulmakülalist, kuid koos ühe eesti jõumehega jõi ennast võtteplatsil täis ja saatis kõik seenele. Kas oli ta solvunud seetõttu, et ei saanud Ivo osa või oli küsimus ka peresuhetes? Abielu kursusekaaslase Katrin Karismaga ei olnud meelakkumine. Kaasaegsete sõnul kraaklesid nad palju ja Jakobi lahjendas probleeme viinaga. Kui
Jakobi kaineks sai, siis jälle vabandas. Konservatooriumi eelviimasel kursusel vormistatud abielu kestis viis aastat. Karismal oli kihluspeol episoodiline roll, ta pidi hõikama: ”Tulevad, tulevad!”
Kuid see ei ole hetkel tähtis. Oluline, et Jakobi tegi oma rolli hästi ja usutavalt ära.
Ta meenutab: ”Oktoobris sain rolli mina. Kromanov ja Komissarov vaidlesid hirmsasti. Komissarov tahtis teha vesterni ja Kromanov psühholoogilist draamat enam teha ei jõudnud. Viina läks ka üha enam. Kõhklevast intelligendist Gabrielist sai üha enam halastamatu kauboi. Kui Budraitis välja kukkus, kadus ka osa dramaatilisi dialooge. Griša ei uskunud, et mina suudan neid välja mängida.
Aega ka ei olnud. Ei saanud samas mahus proove teha, seda psüühikavärki seada ja dialooge sättida. Kalju variant oli maalähedasem, aga õige. Just Griša assistent Kalju Komissarov võitles selle välja, et teha stsenaarium vesternilaadseks ja kergemaks. Griša tahtis teha ajaloolist. Nende omavaheline võitlus oli väga julm, ma nägin seda pealt. Mul oli hirm nahas, kui nad omavahel
vaidlesid. Kalju tahtis teha rahvapärasemat filmi, Griša kahtlustas Kaljut lausa reetmises. Mina aga meeldisin Kaljule, ta ütles mulle juba lavaka ajal, et ma olen üks kinomees.
Gabrieli ja Ivo dramaatilised dialoogid asendusid mõõgavõitlusstseenidega. Proovivõtetel olime võitlusstseene proovinud, nüüd tuli need täistempos ära teha. Ma pidin õppima vaid võitlust. Tegime õigete relvadega. Relvad olid õige raskusega, täisterasest. Korra torkasin isegi õpetajale kätte. Vehklemisõpetaja, kuulus Leningradi õppejõud, ütles mulle, et torka kõhtu. Ma ei söandanud
ja torkasin veidi kõrvale, aga tema ei suutnud lööki pareerida ja mõõk tungis talle kätte. Sügav haav oli. Sain kogemuse, et kokkulepitud võitlusstseenis tuleb teha nii, nagu sai kokku lepitud.
Viimane kaklusstseen Gabrieliga jäi pooleli, sest talle peaga kõhtu joostes sain Gabrieli vööpandlaga terava sisselõike pähe. Ma olin valmis edasi võitlema, aga Kromanov saatis mind arsti juurde.
Budraitis sobis küll rolli paremini, aga pärast kiitis Griša, et mina sobisin Saša Goloborodkoga paremini kokku, sest olin Budraitisest pikem. Moodustasime Gabrieliga parema paari. Küsimus oli kaadri kompositsioonis: kui Gabriel oleks nahutanud temast tunduvalt lühemat Ivot, poleks see olnud piisavalt üllas, aga nüüd oli võrdsete heitlus. See oli minu esimene suur filmiroll, aga ega keegi ei seletanud mulle midagi. Öeldi vaid, et pane riidesse, õpi see tekst pähe, selle puu juures ütle seda ja järgmise puu juures seda. Lisaks pidev ajapuudus. Kahju, et ma ei saanud Grišaga
koos istuda ja silmast silma rääkida. Teda ärritas, et ta pidi ajapuudusel loobuma kunstitaotlustest.
Griša oli sündinud lavastaja, tal oli annet selle ameti peale ja tal oli meeletu töövõime. Ta andis endast kõik ja pärast võtteid oli kui räbal. Ta töötas end vigaseks: nahk oli villis, närvid läbi. Ta põles loomisprotsessi sees ja jumal oli talle andnud annet.”
Jakobi jätkab: ”Kromanov oli ka haruldaselt hea pedagoog. Ta tuli meie viimasel kursusel, 1967, ja lavastas meiega Gorki näidendi ”Põhjas”. Lavastamises ja töös näitlejatega oli ta väga hea, tihti isegi südamlik, patsutas toetavalt. Režissöörina oli ta hoopis teine mees kui õppejõuna – väga nõudlik enda ja teiste vastu.
Griša tegi väga õigesti, et võttis filmi välisnäitlejad, eestlased on kõik kangesti kunstnikud. Tema aga valis mängima rahvused, kellel on rohkem temperamenti ja kes suudavad vabamalt mängida. See on filmis kirjutamata reegel: teatrinäitlejad mõjuvad filmis ebaloomulikult ja vastupidi – tihti on filminäitlejad teatrilaval nõrgad ja halvasti kuulda.”
Näitlejate pealesunnitud vahetamine paneb paratamatult arutlema, kuivõrd muutsid juhused ja õnnetused filmi valmimise protsessi ja meeskonna eesmärke. Kas Budraitise kukkumine pani aluse rahvuslikule vesternile? Mahub ju nüüdsest kogu filosoofiline dialoog ära kahe mõõgalöögi vahele:
”Vaba mees ei pidanud ju tapma,” kähiseb Ivo.
”Mul ei ole teist teed,” hingeldab Gabriel.
”Stsenaariumi tehti veel kord ümber, mille tõttu stsenarist Arvo Valton on minu peale siiani pahane.
Ta olla kuskil filmiseminaril öelnud: oli seda Jakobit veel sinna tarvis, oleks saanud korraliku
filmi! Nii rääkis mulle Tõnu Kark. Valtonil oli kahju ajaloolisest variandist, kuid ma olin omakorda
selle jutu peale tige,” meenutab Peeter Jakobi üht Põlva seminari. ”Ajaloolasi võib iga pisiasi
marru ajada. No ei olnud saabastel selliseid pandlaid tol ajal! See on kunstiline film, mitte dokumentaal.”
