Lõputu Eurovisioon

Eurovisiooni lauluvõistlusest Tallinnas on juba nädalapäevad möödas. Naeratavad politseinikud on pealinna tänavatelt ammu kadunud, nagu ka keskaegsetesse ürpidesse riietatud puulusikaid müütavad kaupmehed ja sõiduteid pesevad tänavakoristusautod. Mis aga kuidagi vaibuda ei taha, on eurovisiooni-teema ajakirjanduses.

Vahetult peale konkurssi ilmuvad ajakirjandusse kurjad artiklid, kus “Runaway” tiim pahandab väidetavalt ebaprofessionaalse helimeeskonna võimalik, et tahtliku käkikeeramise üle. Võhikliku televaataja jaoks jääb teema suhteliselt arusaamatuks, kuna mingit olulist erinevust Eesti ja teiste lauluesituste vahel kogematu kõrv küll eristada ei suutnud. Veelgi mõistmatuna näib väide sihipärasest helinupu valeks keeramisest — kes? millal? miks?

Üsna varsti peale laulude ja riikide lõpliku järjestuse selgumist ilmuvad välja ka esimesed pahased, kes leiavad, et punktide andmine on varem kokku lepitud ja lauluvõistluse reglementi tuleks tingimata muuta. Huvitav — kuidas muuta küll hindamissüsteemi niimoodi, et Lõuna-Euroopa ja põhjamaade erinev muusikamaitse tasakaalustuks? Kummaline, et punktiandmissüsteemi vildakust väidavad aastast aastasse just need riigid, kes tabeli tagaotsa sattununa järgmise eurovisiooni-aasta vahele jätavad. Kusjuures see, et nt Eesti ja Leedu võitjamaale Lätile sel aastal palju punkte andsid, on kahtlemata baltikumisisene kokkulepe, samas kui kõrged punktid, mida Läti mujalt Euroopast sai, on puhtalt juhuse asi.

Kui esimesed emotsioonid ajakirjanduse palge ette laotud, hakatakse välja kaevama kõikvõimalikke pisivigu. Küll oli Annely Peebo hääl liiga kile, küll heidetakse Matverele ette väikest eksimust punktilugemisel. Piinliku täpsusega otsitakse režissööride vigu ja muud taolist.

Suures urgitsemise tuhinas ununeb, et see seitse minutit, mil õhtujuhid laval rääkisid, oli suurema osa televaatajate jaoks siiski suhteliselt teisejärguline — keskendub ju kõigi peatähelepanu siiski lauludele, mitte traditsioonilistele viisakusväljenditele, mida kaks ilustiriietatud inimest laval kiiresti maha vuristavad. Ka pisikesed apsakad teleülekandes on iga-aastased ja paratamatud ning ei kahjusta kuidagi Eesti mainet.

Järgmise teemana võetakse meedias käsitlusele Annely Peebo uued hambad, mille ta Eesti Televisiooni rahade eest Eurovisiooni-juhtimiseks suhu sai. Ka trall lavakostüümide saatuse ümber hoiab ajakirjandust kihevil. Ajasügavustest on välja kaevatud ka Mart Sanderi nimi ning spekulatsioonid selle ümber, kuidas tema oleks õhtujuhina esinenud, pakuvad tänuväärset kõneainet.

Tegelikult on tore, et tänu lauluvõistluse korraldamisele ning sellega seotud problemaatikale on ära jäänud suur hulk tavalist kemplemist ja virisemist, mis Eurovisiooniga kaasneb. Kordagi ei kerkinud esile küsimust, kes peaks Eesti esindajale kostüümi valmistama, kes ehted kaela-sõrme-kõrva sättima. Samuti pääses esindusmeeskond solvunud rahva etteheidetest “Miks saavutasite ainult kolmanda koha, kui meie ootasime, et tulete vähemalt teiseks!” — on ju selgelt meeles, kuidas ajakirjandus Eda-Inest materdas, kui ta 2000. aastal lauluvõistluselt tol hetkel Eesti ajaloo kõrgeima, neljanda, kohaga naasis.

Loomulikult ei saa alahinnata head reklaami- ja enesetõestamisvõimalust, mida võit Kopenhaagenis Eestile pakkus. Samuti on hindamatu väärtusega kogemused, mida korraldustiim sellise suurürituse organiseerimisel sai. Meeldiv on see, et kõigist võimalikest riikidest sai samasuguse võimaluse järgmisel aastal ennast tõestada meie lõunanaaber Läti. Samas tahaks loota, et Lätimaa “missiaastat” ei jälgita meie ajakirjanduses samasuguse detailsusega, nagu siin viimase aasta jooksul euro-temaatikat käsitleti. Elu läheb ju edasi ja “pärismaailmas” toimub palju olulisi sündmusi, mis samuti ajakirjanduse tähelepanu vajavad.