Kuna kuulusin ajavahemikus 2009 – 2011 ühe ettevõtte koosseisu, mis mainitud ürituste korraldamises sellel perioodil praktiliselt monopoolset seisundit omas, oskan lugejale tutvustada taoliste pidude telgitaguseid ning mis peamine – seda, kuidas seal lood tegelikult ikkagi alaealiste ja alkoholiga on.

Niinimetatud „16+ pidudel“ võib tavaliselt märgata laias laastus  4 eri tüüpi külastajaid: esiteks 18 aastased ja vanemad rahulikud peolised, kes on tulnud mingit kindlat artisti / DJ’d kuulama, teiseks 16 – 18 aastased ülemeelikud noored, kelle seas torkavad eriti silma esimesi kordi linna peale sattunud neiud, kes kõrvaltvaataja pilgu läbi oleks justkui vannitoas komistanud ja näoga ema meigikomplekti sisse kukkunud või solaariumisse kinni jäänud.

Kolmandatena võib välja tuua keskealised pidutsejad, kes baarileti taga kiibitsevad ja iga hinna eest üritavad mõnele võimalikult noorele tüdrukule jooki välja teha ja jutule saada. Näiteks oskan tuua korra, kui taoline tegelane sai liigse joobeseisundi tõttu klubist kõrvaldatud ja kui küsisin, mida temasugune väärikas keskeas mees seal üldse teeb, sain vastuseks õõvastava „Värsket verd tulin otsima.“ Neljandad ning viimased on tavaliselt välismaalased, kes sisenedes ei olnud aru saanud, et tegu on eriüritusega ja üsnagi abitu pilguga lastemeres ringi sumavad.

Noorte suhted alkoholiga on aga, ilmselt mõnele naiivsele lapsevanemale üllatuseks, alustuseks seesugused, et ligikaudu kolmveerand alaealistest pidutsejatest saabub klubisse, olles juba eelnevalt alkoholi tarbinud. Need, kelle vägijook liiga bravuurikateks või sõna otseses mõttes tasakaalututeks on muutnud, jäävad muidugi ukse taha, kuid turvameestel alkomeetreid ei ole ja seega pääseb enamik tipsutanud noortest siiski sisse – tahavad ju klubi ja korraldajadki tulu teenida.

Täis- ja alaealiste eraldamiseks on välja mõeldud erinevaid süsteeme, näiteks käepaelad või UV tempel randmele 18 aastastele ja vanematele, vahel keelatakse alaealistel ligipääs mingile alale, näiteks teisele korrusele, kus toimub alkoholimüük. Teinekord nõutakse baarileti ääres lihtsalt ostjatelt dokumenti. Minu praktika on aga näidanud, et kõigis mainitud süsteemides tekib paratamatuid vigu ning kes ikka väga tahab, saab oma alkoholi alati kätte, kasvõi pettuse teel. On olnud juhuseid, kus kontrollis kukub inimesel püksisäärest pudel välja ja turvamees uksel ju kätt aluspesusse ei pista.

Lapse politseijaoskonda sattumine on kindlasti üks võimalikest ohtudest, mis seesuguste üritustega kaasas käib. Palju hullem variant on aga see, kui noor pingutab alkoholiga üle ja lõpetab haiglas, saab peksa või mis veelgi hullem, satub mõne pahatahtlikku täiskasvanu võimusesse. Olen veendunud, et igas lapsevanemas tekitab see mõte hirmujudinaid.

Juba Sokrates ütles omal ajal, et noored on hukas, nii et sellele stampväljendile tuginemisest pole mingit kasu. Ka enne taoliste ürituste tekkimist käidi pidudel, näiteks teineteise kodudes sünnipäevi ja muid sündmusi tähistamas.

Oluline erinevus oli aga see, et nendel üritustel ei olnud tegu valdavalt võõraste inimestega. Seega, noored ja lapsevanemad, ehk oleks targem oodata klubidega kõigest paar aastat kauem või vähemalt ema-isa  oma tegemistega öö jooksul kursis hoida, et vältida mõttetuid probleeme ja õnnetusi. Seda enam, et seesuguste ürituste korralduslik pool jätab pea alati soovida ja eesmärgiks on lihtsustatult öelduna lastelt raha välja pumpamine.