Me peaksime rõõmustama koos teistega ning rõõmustama nende saavutuste üle sama palju nagu enda omade üle.

Ühel päeval mõtlesin, et võiks hakata koos teistega rõõmustama ning nende edu üle rõõmustada. Miks? Sest ma õppisin alati neilt midagi uut, et teinekord parem olla.

Ma suhtlesin nendega ning sain teada, mida nad teevad teisiti ,kui mina. Ma kombineerisin nende oskused enda omadega ning saavutasin teinekord palju rohkemat. Kui olla kade kellegi peale, siis tekib barjäär selle teise inimese ja sinu suhtluse vahele ning sa ei saagi teada, mida on temal sellist, mida sul ei ole. Selle asemel, et oma konkurenti tundma õppida, sulgud sa iseendasse ning vaatad kadestava pilguga pealt seda inimest, kes sinust parem on.

Ma saan aru, et "rõõmusta teiste õnnestumiste üle" kõlab ulmelisena, aga tegelikult iga meie n-ö "konkurent" või vastane on tegelikult meie hea õpetaja. Ainus inimene, kellega me oma elus võistleme, oleme meie ise. Aga teised, kes näiliselt meiega võistlevad, on vaid meie õpetajad ning saavad meid õiges suunas juhatada.

Ma olen inimene, kes ei lepi kaotusega. See on minu jaoks tundmatu sõna ning ma tegelikkuses ei suuda leppida sellega, et keegi on minust parem. Aga ma suudan seda. Kui keegi on minust mingil ala parem, siis ma tunnen sarnast eufooriatunnet nagu siis, kui ma ise olen kellestki parem. Ma teadvustan endale, et sel korral ei läinud kõik just 100% edukalt, kuid teinekord annan endast 200% ning olen temast mitu korda parem. Ja nii lähebki! Ma võtan end kokku, leian motivatsiooni ning õpin teistelt mõned nipid, kombineerin need enda omadega. Põdemiseks pole põhjust!

Ma imetlen neid inimesi, kes on mingis mind huvitavas valdkonnas edukamad, kui ma ise. Ma vaatan neid tegutsemas, olen nende eluga kursis ning liigun järk-järgult nendega samas suunas.

Kui me õpime kaotama, teeme iseendale suure teene, sest avaneb uks, mis viib mitmete uute võimaluste ja õppetundideni.