Lugeja: järjest rohkem on maailmas inimesi, kes arvavad, et elavad siin üksinda
Inimestele ei saa lihtsalt kulbiga mõistust pähe panna ja öelda, kuidas on õige ja kuidas on vale. Igal ühel on omad harjumused ja tavad, millest keegi ei taha loobuda. Kuid järjest rohkem on maailmas inimesi, kes arvavad, et elavad siin üksinda. Võivad öelda igaühele halvasti ja lihtsalt sõimata, kui miski ei sobi. Ühelt maalt saab kõigil mõõt täis, ennekõike sellel, kellele halvasti öeldakse.
Ma ei tea, paljud noored käivad tänapäeval psühholoogi juures. Kui käiaksegi, siis ei räägita sellest, sest on arvamus, et psühholoogi juures käivad inimesed, kes on hullud või kiiksuga. Minu jaoks on inimese hingeelu ja mõttemaailm nii põnev ja huvitav, et tahaksin ka ise tulevikus saada psühholoogiks. Tuttavad on küsinud minu käest, et kas tõesti tahaksid päevast päeva kuulata inimeste muresid. Minu arvates pole psühholoogi töö vaid kuulata teiste inimeste muresid, vaid õpetada neid elama teisiti. Ilma masenduse ja depressioonita. Elu pole tegelikult nii kole kui paistab. Lihtsalt vaadatakse kõike vale nurga alt.
Tahaksin olla maailmaparandaja. Tean, et see pole võimalik, kuid väikene samm sinna poole oleks, kui saaksin aidata õnnetuid inimesi. Seepärast tahaksin saada psühholoogiks ja kunagi teha ka enda isikliku psühhiaatrikliiniku.
Üks minu tööalastest kampaaniatest oleks koolides koolirahu kehtestamine. Näen ise päevast päeva, kuidas koolis pilgatakse õpilasi, kes erinevad teistest kas rahvuse, välimuse, iseloomu või rassi poolest. Kuidas saab üldse midagi sellist olla? Sisemuses oleme kõik ühesugused, lihtsalt osa inimesi on julgemad ja aktiivsemad kui teised. Kõigile peab andma võimaluse näidata oma oskusi ja andeid, kuid tean, et just kiusamise pärast loobuvad enamik noori oma unistustest ja julgusest olla nemad ise.
Sooviksin koondada kõik noored ühte kohta ja öelda neile, et olge üksteise vastu sõbralikud ja lahked ning ärge halvustage kedagi just sellepärast, et nad on teistsugused. Nii palju toredaid inimesi on teinud enesetapu, sest nad ei suuda vastu pidada sellele terrorile. Ise pole ma kunagi koolivägivalda ega muud moodi kiusamist tundnud, kuid olen näinud, mida teised tunnevad ja alati vahele astunud. Me kõik oleme võrdsed, kellelegi pole antud luba öelda pahasti või veel hullem, teha füüsiliselt viga.
Ma päris täpselt ei tea veel, kuidas saaksin kiusamise vastu, kuid mul on aega veel paar aastat selle välja mõtlemiseks. Tean, et läheb kaua aega, kuni saan oma koolid lõpetatud ja tööle asuda, kuid loodan, et tulevikus on minu pingutustest kasu ja keegi ei pea tundma ennast kõrvale jäetuna või halvasti.
