See ei ole mu perekonna, lapsepõlve ega sõprade lugu vaid on meie lugu. Minu tüdruku ja minu — meie. See armastuslugu — kui väga ma seda ka ei salgaks.

See on kogu tõde sellest, mis ma olen tundnud ja mida olen üritanud kuuldavaks teha enda tüdrukule viimase 10 nädala jooksul. Need, kes seda on näinud teavad kuid sõprus kaalub tõe üles ning nad ei tule vahele kasvõi austusest. 

Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese suhte, on see lugu jutustamist väärt. Viimaste tundide möödudes olen end hingetuks mõelnud püüdes meie suhet taaskord toimivaks muuta.

Lugu on lühidalt järgmine

Kui St. Patrickus olid veel joogid kallamata, Shootersis shotid võtmata, Tonicus tantsud tantsimata ja Plubis turvamehega kohtumata — olid kaks vallalist südameomaniku õhtut lahus veetmas. 

Saatuse (loe: nende sõprade) tahtel otsustati kohtuda, et veeta vinge õhtu ja näidata Tallinnale kuidas jõulude ajal mürgel käima peaks. Kokku saades lummusime me teineteisest koheselt. Me ei olnud omavahel võõrad, aga see kohtumine lõi meie südamed tulele. Nii sündisime “meie”. Sel samal õhtul. Meie.

Olgu öeldud, et sündmus, et ma toon mõne neiu endale koju on harukordne. 5-aastaselt käis mu naabritüdruk meil tihti külas, aga temassegi olin ma kõrvuni armunud ja tema minusse ka. Mu kodu oli alati viimane kants ja kedagi, kellest võiks kujuneda Trooja hobune ma enda koju lasta ei julge.

Selle neiu — olgu ta nimi näiteks Meril* — tõin ma endale aga koju ja tutvustasin vanematele. Mõne aja pärast kohtusin ma ta vanematega ning kõik paistis sujuvat. Me tõesti olime armunud. Täna hommikul, päev, enne naistepäeva ärkasin ma hommikul tema kõrval.

Mul oli midagi hingel. Ta oli mulle kõvasti haiget teinud sellega, et ta eeldab alati, et kõik peavad kokkulepetest kinni pidama, tema aga omab vääramatut õigust neid alati muuta, unustada või kehtetuks tunnistada. 

Tüli lõi leegi laeni

Olgu öeldud, et mul on raske neid sõnu kirjutada lihtsalt seepärast, et ma armastan teda, väga, ent hommikul pidin ma talle valuga südames tunnistama enda pettumust. Ma rääkisin talle kõik ausalt ära.

Ma rääkisin temaga nii rahulikult kui sellist vestlust saab pidada ning selgitasin talle, et mind kohutavalt häirib see, kuidas kokkulepped purunevad hetkel, kui talle selline mõte pähe tuleb. 

Ma väitsin, et olen teinud kõik, mis on minu võimuses selleks, et tal hea oleks ning ma siiralt usun, et nii see ongi. Ma ei juleks teda alt vedada. Ma ei taha teda kaotada. Ma ei taha Sind kaotada, sest ma tean, et sa loed seda.

Ausalt öeldes kahtlen ma, et keegi, kes ei tunneks nii, nagu ma kirjutan sõidaks nädalas 5 tundi bussiga lihtsalt selleks, et sind näha ja olla sinuga koos. 

Veel hommikul meenutasin ma möödunud õhtut. Möödunud õhtu oli ehe näide sellest, kuidas kokkulepped ei kehti. “Kui sa midagi teha tahad, mis mind ka kuidagi puudutab, siis võiksid selle minuga läbi rääkida.

"Ma niikuinii ei keela sind ju kunagi!” olin ma rääkinud. Tema vastus oli lihtne: “Okei, nõus.” Nii palju siis sellest, kui kella 20st sai 23. 

Ta pööras mulle selja ning jäi lihtsalt vait. Ma proovisin teda kõnetada, ent see ei andnud tulemust. Ma pidin tulema tööle ja seda ma ka tegin, jättes temaga hüvasti. Ma olin solvunud, et talle oli solvumine tähtsam kui meie suhte nimel minuga kõnelemine.

Mind sööb see, mis juhtus hingepõhjani. Oleksin ma nõrgem siis hüppaksin alla aknast, süstiksin heroiini, lõikaksin veene või teeks veel midagi lolli. Natukene tugevama inimesena panin ma lihtsalt selle loo kirja.

Mu viga seisneb selles tegelikult, et ma püüdsin teha kõik, aga sain vastu enamustel juhtudel tema peale surutud tahtmise, millega ma leppima pidin. “Meie” nimel kõigeks. Ärge teie nii tehke. Mina aga… mina jään lootma, et kord on kõik korras.

P.S Loo alguses on kasutatud Sass Henno teksti alustekstina ning seda on kohandatud sobivaks.