Varanduslik kihistumine tekkis juba rauaajal, kui mõningate külade inimesed said omale rauda lubada ja teised mitte. Sellest ajast peale ongi ühiskond muudkui nii edasi arenenud, et on rikkad, natuke vahepealseid inimesi, kes tulevad oma eluga enamvähem toime ja on olemas vaesed. Varem kuulusid nende päris vaesete sekka orjad, kellel ei olnudki mingisugust omandit. Tänapäeval tuleb aga tunnistada, et eriti MASU tagajärjel, on rohkem vaeseid, kui neid vahepealseid inimesi, ehk on korralikult rikkad ja korralikult vaesed inimesed.

Kuna ise oleme elanud terve elu siiski vaesuse piiri peal, on raha tihti mõtetes. Sellest saab arutatud nii sõprade kui ka koolikaaslastega ja tihti tuleb koolis sellest isegi kirjandeid kirjutada. Isegi need kõige laisemad ja mitte just parimat sorti kirjutajad suudavad selle teema kohta paberile päris palju asju kirja panna.

Rohkem kasutati väljendit, et raha ei tee õnnelikuks, muidugi majandusbuumi ajal, kus enamik inimesi said oma rahadega enamvähem hakkama, kuigi siiski endale väga midagi lubada ei saanud, oli olemas pere kes oli toeks. Hetkel aga kui enamus inimesi on vaesuse piirile langenud, tuuakse see lause välja lohutuseks, et ah küll on ka tähtsamaid asju.

Muidugi me teame, et õnnelikuks teeb meid perekond ja inimesed meie ümber, kes meist hoolivad ja kes meid armastavad. Aga kas me oleme õnnelikud ka siis, kui me oma armastava perega metsas kuuse all elame? Vaevalt küll. Õnnelikuks teeb meid nii sotsiaalne kui ka majanduslik heaolu, sest sa ei suuda olla isegi siis tõeliselt õnnelik, kui sul on hea pere ja sõbrad, aga võlad kaelas ja maksud maksmata.

Aina rohkem inimesi üritab saada kätte kõrgharidust, sest ilma selleta tänapäeval head palka enam ei saa. Unustatakse ära need ametid, mis inimesele tegelikult tõeliselt meeldiksid, sest kuna need ei ole tulusad, siis nende peale ei suunduta. Terve elu kestab see raha taga ajamine, kus isegi unustatakse ära vahel hinge tõmmata, enda ümber vaadata ja seda vähest head nautida, mis meil olemas on.

Väide, et raha ei tee õnnelikuks, muidugi mõnevõrra ka kehtib, aga seda inimeste kohta, kes suure hunniku raha otsas ahneks lähevad ja omale kallid inimesed kaotavad või saavad juurde hulga ''suuri'' sõpru, kes tegelikult inimese külje alla vaid tänu tema paksule rahakotile poevad ja kes sinna külje alla ka lastakse. Isegi tänapäeval noorte seas on tunda seda, et hoitakse rohkem nende külje alla, kellel vanemad saavad rohkem endale võimaldada ja lastele rohkem ''träni'' osta. See mõjutab ka laste maailmapilti väga palju ja need lapsed, kelle vanemad ei saa eriti endale midagi lubada, hakkavad ka kippuma tulevikus rohkem jällegi sinna poole, kust kohast saaks rohkem raha ja elu head asjad ja kallite inimeste tähtsus elus kiputakse ära unustama.

Kui oleks aga raha ja ei muututaks ahneks, vaid jagatakse seda teistega ning osatakse ära tunda tõelisi ja ''feike'' sõpru, siis oleks elu koos rahaga palju õnnelikum koht, kus sa ei peaks vajalikest asjadest puudust tundma ja saaks endale ka midagi head lubada, samas kui saab ennast õnnelikuks ka teha raha annetades või midagi muud head ühiskonna jaoks ära tehes.

Muidugi ei suudaks keegi meist kuidagi tänapäeva ühiskonda ilma varandusliku kihistumiseta ette kujutada, sest raha siiski on see number üks, mille ümber keerleb meie kõigi elu. Aga minu terve selle pika jutu mõte on see, et kõik me võiksime mõelda selle üle, et kuigi raha on see kõige tähtsam asi, mis paratamatult teeb ka õnnelikuks, tuleks siiski kogu selle raha tagaajamise ralli tagant näha maailma ka mõne muu nurga alt. Ehk teeb see elu natuke värvikamaks ja on rohkem jaksu edasi rügada, et siiski endale kunagi ka midagi head lubada. Võimalik, et mõne jaoks tundub see jutt paraja vingumisena või lihtsalt mõttetu arvamusena, millega ei ole midagi peale hakata, aga vähemalt ma ise tundsin, et mul on vaja seda inimestega jagada ja mul on hea meel, kui see kellegi elu üle rohkem mõtlema paneb ja kellegi elu natukene paremaks teeb, sest rahaliste probleemide küüsis oleme siiski me kõik.

''Without money, we'd all be rich!'' - Unknown