Lugejale tekitas nördimust spordiajakirjaniku ebakorrektsus
Juhtusin pühapäeva õhtul nägema uudist Tartu Ülikooli palluri Timo Eichfussi vigastuse kohta, artikkel rääkis Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna ühest mängijast ning kuna see oli suurelt Postimehe Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna erileheküljel, oli pealkirjas avalduv viga koheselt nähtav.
Pealkirja tsiteerin: „Timo Eichfuss sai jälle viga.“ Isegi mina, kes ma pole ajakirjanduse alal kõrgharidusega, kuid sellega siiski mingil määral kokku puutunud, tundsin, et pealkiri on kahtlane. Minu meelest oleks tunduvalt paremini sobinud spordis tekkinud probleemist rääkides sõna „vigastus“, kuid okei, see võib tunduda tähenärimisena ja eks ta osaliselt seda olegi. Mida jutt edasi, seda suuremaks ja koledamaks autoripoolsed vead muutuvad.
Järgmised kaks lauset artiklis, mis minu meelest ebakorrektsed: „Läksin viskele, lay-upile, ja maandusin Kristo Saage jala peale,“ kirjeldas korvpallur. Viga oli nii tõsine, et Eichfussi jalg paariks päevaks kipsi pandi.
Korvpalluri kirjeldus on igati asjalik, kuid reporteri sõnade järjekord on paigast ära ja lisaks jällegi sõna „viga“. Mis viga saab olla nii tõsine, et jalg paariks päevaks kipsi pandi? Ehk ikka vigastus? Lugedes tervet lauset, tundub mulle, et paremini sobiks Eichfussi jalg pandi paariks päevaks kipsi.
Seega lause kokku oleks järgmine: „Vigastus oli nii tõsine, et Eichfussi jalg pandi paariks päevaks kipsi.“
Edasi tsiteerides: „Pilt ütles, et luud on terved, venitus oli,“ ütles Eichfuss. Lugeja jaoks kõlab see jällegi väga imelikult — pilt ütles, Eichfuss ütles. Eichfuss oleks võinud näiteks rääkida, pidades silmas sõnakordust ühes lauses. Artikkel jätkub: Nüüdseks on kips maha võetud ja korvpallur ise edasise suhtes optimistlik. Kui jällegi tähte närida, siis oleks võinud sõna „on“ olla ise ja edasise vahel. Ehk siis, et korvpallur ise on edasise suhtes optimistlik.
Lõpetuseks kommenteeriks autori viitavate sõnade kasutamist. Liigagi tehti esineb „ütles,“ antud artiklis neljast tsitaadist kolmel korral, mis on ühele Postimehe ajakirjanikule lubamatu.
„Sel hooajal saan kindlasti veel mängida, tuleb jalg nüüd lihtsalt korralikult terveks ravida,“ ütles ta.
„Esmaspäevast hakkan jälle trennis käima, esialgu jõusaalis. Muud väga midagi teha ei saa,“ ütles ta.
Ma pole tavaline ülbitseja, kes arvab, et Postimehes tehakse halba tööd, ma juhin tähelepanu vigadele, et neid edaspidi ei tehtaks. Seega, saatsin kirja esialgu autorile, et vihjata tema vigadele ja ootasin artikli muutmist. Artikli autor ei ole mingi nooruke, täitsa keskeas mees tundub olevat ning tundub, et on kõrgkoolis ka vähemalt mingi aja käinud. Peaks teadma küll. Temalt vastust ei tulnud.
Saatin siis kirja nii Tartu Postimehe vanemtoimetajale kui ka Postimehe sporditoimetuse juhatajale antud teema kohta kirja, kuid ei saanud mingit tagasisidet ning ka artikkel on endiselt muutmata kujul. Minu eesmärk ei olnudki vastust saada, vaid parandada üleüldist taset, mille see artikkel küll alla viib. Kahjuks tuleb tõdeda, et vähemalt Postimehe spordiosakonnas on viimasel ajal lugejaid morjendatud küllalt palju. Võib-olla oleks õige aeg pädevamad inimesed palgata?
