Lugu elust enesest

 (19)
Inimene ja kuu
Reuters/Scanpix

Olen 25-aastane ja alates esmaspäevast liigun ringi neljal jalal. Seda alates hetkest, mil arst avas mulle ukse, raputas kätt ja lausus taktitundest nõretava häälega: “Õnnitlen, mu härra, Teil on meniski vigastus”.

Meie vestluse lõpus ulatas arst mulle kaks karku ja kadus nii ruttu kui võimalik tagumisse kabinetti. Mul oli hirm. Meie kiire tempoga ajastul määravad liikumisviis ja –kiirus nii mõndagi. Ilmselt ei tule keegi minult küsima, et “Kuidas läheb?”. Seda on ilma küsimatagi näha.

Minu liikumisviis asub kusagil seal roomamise ja hüplemise vahepeal. Ja eelkõige iseloomustab seda aeglus. Koduteel on mul tunne, nagu hoiaks keegi kogu aeg jalga piduril. Paul Cezanne on öelnud: “Tuleb kiirustada, kui tahad veel kõike näha. Kõik kaob. ” See lause meeldis mulle alati väga, aga praegusel hetkel on küll asi vastupidi. Märkan asju, millest tavaliselt mööda kiirustan. Vaikne naeratus vastutulija näol. Autos oleva lõhnakuuse värv. Hetke ilu. Ignorantsuse õnnistus. Ambivalents.

Kaubamajas ootan lifti. Uks avaneb. Ilmneb, et ka teised inimesed on laisad. Liftis pole ruumi. Mul ei tarvitse sõnagi lausuda. Mahun kõigest hoolimata peale. Taipan, et kargud on kui kaks valitsuskeppi. Nad annavad mulle võimu. Hetkeks jätab hoolimatute inimeste ühiskond mind rahule ja annab mulle isegi teed. Olen ju silmnähtavalt haige. Kargud näitavad, et minus on midagi katki, inimestes tärkab must südametunnistus. Karkudest pole võimalik üle vaadata. Lugesin kunagi ühest ajakirjast, et kui tahad naisterahvaga tuttavaks saada, siis aitavad sind eelkõige kolm asja: väike koer, laps või kark. Pidasin tookord sellist nõuannet meeleheiteks, võib-olla isegi tobeduseks. Praeguses olukorras aga mõistan, et tähelepanu äratavad kargud tõepoolest. Lõppude lõpuks ei pea ju minuga kontakti otsivad inimesed pead murdma, millistel teemadel küll minuga rääkida tuleks. Nad ei pea arutlema minu muusikalise maitse, poliitiliste vaadete või eelistatud korvpallimeeskonna üle. Arvamismäng on mõttetu, kuna alati saab esitada küsimuse “Kuidas see sinuga juhtus?”. Pealtnäha ükskõikne küsimus annab mulle võimaluse kirjeldada oma enesetunnet pikalt ja laialt.

Siin on lõplik arvestus ühe minu lemmikklubis veedetud õhtu kohta: sissepääs tasuta, samuti kaks jooki, kuna baarmenil oli oma vigastus veel hästi meeles. Saan naeratuste osaliseks inimeste poolt, keda pole oma elus mitte kunagi varem kohanud ja peo lõppedes kohtan inglit, kes on riietanud ennast taksojuhiks. Ingel ütleb: “Sul pole raha? Mis sellest. Koju viin sind ikka.” Istun taksos ja unistan lühikese hetke jooksul ideaalsest maailmast, kus kõik käivad karkudega ja valitsev kurjus ning ükskõiksus on kadunud.

Järgmisel päeval lõhub vanaema mu heleroosa seebimulli ära. Ma lähen temaga koos sööma, me mõlemad komberdame: temal puus, minul põlv. Ettekandja hoiab mulle ust lahti, minu vanaema peab aga ise hakkama saama. Selle peale kostab vanaema: “Sinu puhul on tegemist erandliku olukorraga ja seda oskavad inimesed hinnata. Nad aitavad sind, kuna kargud ei kuulu sinu juurde. Minu puhul aga ei ootagi nad midagi muud. See pilt on nende jaoks täiesti tavaline ja normaalne.”

Nädala pärast panen kargud ära. Kargud seisavad nüüd mu voodi najal nagu roomaja vahetatud nahk. Kannan teksade all lahast. Mõra mu sisemuses on nähtamatu. Olen oma vigastusega jälle üksi. Varsti tabavad mind taas maailma löögid näkku.