Ma ei taha olla forever alone!
Ma ei saa oma elu üle otseselt justkui kurta - mul on palju sõpru-sõbrannasid, kellega olen vägagi lähedane, ma olen materiaalselt kindlustatud, mul on kõht täis ja üldiselt on kõik justkui korras. Teisalt olen ma nüüdseks juba täisikka jõudnud ja mind painab mure tüdrukutega.
Ei-ei, ärge valesti aru saage, ma saan nendega lihtsalt jutule ja meil on alati hea klapp, kuid täpselt selle hetkeni, kui ma lõpuks pajatan mõnele neist, et mul on tõesti tema vastu tunded. Ei, nad ei asu mind ignoreerima.
Vastupidi - nad ütlevad, et ma olen neile nii hea sõber, et nad lihtsalt ei suudaks minu kaotust üle elada, kui me peaksime kunagi lahku minema. Ja nii lähebki iga viimne kui kord.
Küsisin sõprade käest, et mida teha, et nii ei juhtuks ning nad ei oska mind aidata. Ka mina ei tea, miks on see nii. Üks mu sõbranna oskas mulle rääkida, et ma olen lihtsalt nii usaldusväärne ja tore inimene, et minuga sõbrunetakse väga kiiresti ja ma saan neile väga lähedaseks.
Kuna tean enda sõbrannadest kõike ja uskuge mind kui ma ütlen, et see ei piirdu ainult korteri signalisatsiooni koodi või rinnahoidja suurusega, siis neil võibki olla keeruline olla sellise inimesega suhtes.
Vahetevahel mõtlen, et elaksin parem ühegi sõbrata, kui ennast armastava tüdrukuga, kuid siis tunnen ma äkitselt, et nii oleks ehk veelgi halvem.
Väga loodan, et see sõprus on tõesti igavene, sest muidu jäängi ma igavesti üksi. Forever alone, nagu ütlevad klassikud.
