Ma kardan tänavaid ületada — mul on agürofoobia
See üks, mida nimetati, oli agürofoobia. See on hirm tänavate või tänavate ületamise ees. Ma tõesti ei tea, võib-olla see kõlabki naljakalt. Lihtsalt mitte mulle.
Tühje tänavaid ma ei karda. Kardan neid siis, kui tänaval on liiklus. Ka üks auto on juba mingisugunegi liiklus. Enamasti ületan teid mööda ülekäiguradasid. Ma kardan teele astuda, kui ma näen, et autod liiguvad minu poole, sest ma ei saa kunagi aru, kas nad kavatsevad seisma jääda või mitte. Kui ma jälgin autot, mis lähemale tuleb, siis ma praktiliselt raiskan aega, sest selle ajaga, mida kulutan auto seismajäämist oodates, saaksin juba pool tänavat ületatud. Aga kuidas ma saan kindel olla, et ma sinna poolele tänavale üldse kunagi jõuan, juhul kui auto ei pidurda?
Mõni kord autod pidurdavad, lasevad mu üle sebra. Aga tihti nad seda ei tee. Sellepärast ma kardangi enne kindlat veendumust, et auto (või autod) jääb seisma, autoteele astuda, isegi, kui ma raiskan nii enda, kui ka autojuhi (või -juhtide) aega.
Ma olen paar korda julguse kokku võtnud ja teele astunud, kui arvan (ja loodan), et auto jääb seisma ning olen ka silmaga mõõtnud seda vahemaad, mis minu ja auto vahel on, aga need on enamasti lõppenud halvasti. Mitte, et auto mulle otsa oleks sõitnud, aga nad pole kavatsenud seisma jääda ning on pidanud seetõttu kumme vilistama või kiirelt reageerima. Kahjuks olen mitmeid kordi väga napilt autoõnnetusest pääsenud — loomulikult sellised olukorrad aina suurendavad mu hirmu.
Ma ei tea, kas sellist hirmu päris foobiaks nimetataksegi, aga sellest hoolimata on mul hirm tänavate ületamise ees.
Ükskord oli mul kiire ja sattusin tipptunnil suurele ristmikule. Ürita siis sealt üle saada. Ükski auto ei taha üle lasta. Märkasin veidi suuremat vahet minu poole sõitvate autode vahel ja kasutasin juhust, astusin teele ja oleksin peaaegu auto alla jäänud. Auto olekski mulle otsa sõitnud, kui ma ei oleks paar kiiremat sammu teinud.
Niipea, kui jõudsin üle tee (mul oli veel üks tee ületada — praegu asusin kahe vastassuunalise tee vahel asuval väikesel lõigul), peatusin umbes minutiks ja lasin pulsil rahuneda, hoides südamest kinni. Kuigi see paar jooksusammu ei olnud teab mis raske eneseületus, hingeldasin nii, nagu oleksin just nüüdsama 10 kilomeetrit maha jooksnud. Mul on tunne, et see jääb küll eluks ajaks meelde.
