Made in China sõbrapäev

Jalutasin pühapäevasel pärastlõunal Tallinna Kaubamaja majapidamistarvete osakonnas ja pidin meeliülendava kirevuse tõttu istuli kukkuma — kõikjal mu ümber puna-roosakas idüll. Järsku taipasin, et see on märguanne sõbrapäeva tulekust. Minu mäletamist mööda on see esimene kord, kus see teadmine mind sel viisil tabab ja mulle nii vähesel määral korda läheb.

Sõbrapäevaga seoses meenub eelkõike keskkooli aeg, kus üksteisele sai võidu kaarte meisterdatud. Varasemates klassides eelnes sõbrapäevale mõnus ootusärevus kõhus. Viimastel aastatel muutus see aga tüütuseks. Kingitused tuli valmis higistada, sest teise tervitusele ei saanud ju vastamata jätta. Sõbrapäevapostkast pungil tosinaid kaarte ühe ja sama sõnumiga. Hiljem lisandusid veel need samad roosad ja punased kaubamaja vidinad. Meenuvad ka dilemmad — kas, kellele ja kui suure raha eest.

Tegelikult on valentinipäev iseenesest igati tänuväärne tähtpäev. Igivana päev, mis sümboliseeris armastuse ülevust ja õnnetunnet, mis kaasnes armastatu leidmisega. Eestisse jõudis see muistne komme 1980ndatel aastatel ja hakkas ilmutama sõbrapäeva tunnusjooni. Esialgu hakatigi seda tähistama koolides ja lasteaedades. Kinnitati ja kleebiti üksteisele riiete külge paberist südamekesi.

Ühesõnaga sotsiaalne pidupäev, mis õhutab pöörama tähelepanu oma sõpradele ja lähedastele. Miks mitte?. Kõlab ju igati inimlikult. Suhted on need, mis meid emotsionaalselt toidavad. Ja kui natuke filosoofilisemaks minna, siis ka ühiskond põhineb laiemas laastus inimsuhetel. Arvestades seda, kui ahne ja materialistlik on kekmine inimeseloom 21. sajandil, siis on ju tore kui kapitalistidest vanemate lapsed igal aastal 14. veebruaril oma emadele ja isadele silmad ette teevad ja nende pilgu all suurele kambale sõpradele kaarte vorbivad, nii et sõrmed villis. Muna õpetab kana.

Kõik tundub ju õige ja tore ning tulevik helge, kuid siiski ei suuda ma unustada seda keskkooliaegset tülpimustunnet ja olen mures, et sõbrapäev minus enam meeldivalt ärevaid tundeid ei tekita. Sügaval südames tahaksin isegi, et seda jändamist ei eksisteeriks ja kõik see mõttetu träni poelettidelt kaoks.

Kahju, et businessmanid suudavd kõikse eheda siin ilmas enda jaoks kullaauguks muuta ja reklaamipsühholoogia abil inimesi üha rohkem mõttetust tarbima õhutavad. Tõeline sõprus on unikaalne ja kordumatu ja peaks seisma täiesti eraldi massikultuurist ja tarbimisest. Samuti võiks ka sõprusele pühendatud päev eirata igasugust kommertsilkku ühiskonnafilosoofiat.

Eelnevaga ei ole püütud väita, et parem oleks lõpetada kinkimine ja unustada see võõrapärane sõprusele oodi laulev tähtpäev. Hoopiski mitte! Kinkimine on viis väljendada täna, armastust ja teisi õilsaid ja heasoovlikke tundeid. Lihtsalt võiksime isekeskis arutleda, kes on meie tõelised sõbrad ja valmistada neile midagi lihtsat ja südamlikku — selleks võib olla ka hea sõna ja soe kallistus. Võime hoolitseda, et meie sõbrad ei saaks osaks sellest lettidel laiutavast karnevalist ja et sõbrapäeva ei iseloomustaks slogan — made in China.