Make up — meie põlvkonna narkootikum?

Väikesed tüdrukud ei jõua ära oodata aega, mil neile antakse luba osta esimene huulepulk või lauvärv. Noored tüdrukud võõpavad ennast juba neljandas klassis ning kuhu jõutakse 20 aasta pärast? Rikutud näonahk ja sõltuvus puuderkreemist?

Kust on kinnistunud meie noorte mõtteisse arusaam, et iga endast vähegi lugupidav tütarlaps peab ennast värvima? Vot ei tea. Kui vaadata loodust, siis on tegelikult isased need, kes on värvikirevad ja edevad ning kõik ainult selleks, et emastele silma paista. Inimeste maailmas on see kuidagi vahetusse läinud ning naisterahvad rikuvad oma ilusat nahka ainult, et meesinimestele meeldida.

Või on meie ühiskond suutnud ettesöödetud iluideaalidega naisinimesed nii ära tümitada, et üksi õrnema soo esindaja ei suuda tunda end inimesena ilma make upita?

Kas tõesti see igahommikune rituaal on vaeva väärt? Lööd end üles, pingutad tund aega peegli ees, et oma näolapis midagi esile tuua, suudad haarata mõne isendi tähelepanu, kuid mis jääb hommikuks kõigest sellest ilust alles? “Panda silmad” ja mitte just kõige meeldivam üllatus kaaslasele.

Kas ei oleks mitte tuhat korda lihtsam näidata oma loomulikku ilu, särada ja mitte muretseda selle pärast, et hommikul kohutav välja näha? Küll ja küll olen näinud neide, kes peale rasket pidu ennast hommikul kohusetundlikult kooli veavad. Kooli küll jõutakse aga hommikuse rituaali täitmiseks aega ei jää. Meeletu kogus seljatagust kihistamist puhtalt selle pärast, et klassiõel on esimest korda ripsmed värvimata ning inimest on peaaegu võimatu ära tunda.

Nii kurb, kui see ka pole, pean tunnistama ka enda nõrkust aegajalt oma nägu värvidega peita. Ei ole selle üle uhke, kuid siiski tean, et inimesed on enamjaolt ikkagi harjunud nägema minu tõelist palet ning pigem kergitatakse küsivalt ja üllatunult kulmu nähes mind puudri korra all.

Kas tõesti me ei ole piisavalt tugevad, et käia ringi kogu oma loomulikkuses ning olla selle üle uhked? Kas tõesti peame me iga hommik tõusma varem üles, et peita väikesi padjast jäänud kortsukesi? Ja kas tõesti on meesinimesed niivõrd kammitseva mõtlemisega, et eelistatakse värvitud juuste ning meigikorra all olevaid “iludusi” looduslikele ja puhastele kaunitaridele, kes muuseas ei jäta kallistades T-särgile puudri jutte?