Ma armastan ennast. Seetõttu ümbritsen end heade inimeste ja eriliste asjadega. MINI on eriline, Cooper S aga eriti eriline.
Kunagi “ümbritsesin” end üle kahe aasta Mini Mayfair’iga ehk Mr Beani autoga just sellepärast, et ta on eriline. See oli eriline aeg! Olin oma imeautoga tähelepanu keskmes ja üllatasin paljusid võimsaid autosid foori tagant oma “sapaka” vinge kiirendusega lahkudes. Toona oli võimalus osta kõige lahjema, liitrise mootoriga Mayfair ja võis vaid unistada, et milline siis selle Cooperi tõmme veel olla võib. Tuli aeg ja me teedele ilmus ka vanu häid Coopereid ning saingi tunda, kuidas võisid omal ajal tulla Lendavate Soomlaste Monte Carlo rallide üldvõidud. Sooritades maanteel kiiret tagasipööret linna poole, rebis lausa rooli käest ja tahtis vägisi põllule minna! Sir Alec Issigonis tegi imelise auto, mis oli esirinnas ka eelmise sajandi auto valimistel. John Cooper aga keeras veel vinti juurde. Seda oli vaja. Kummaline on soov liikuda väikse muhuga ülikiiresti. Ehk tuleb see alaväärsustundest, mis tekkis, kui vanasti kõik autod meie pere maanteemuhust sajaga mööda kihutasid, kuid Cooperi Johnil küll sellist lapsepõlve olla ei saanud. Ometi tuli temalgi soov see pisike põrnikas tigedaks ajada.
Eelmise põlvkonna, selle uue aastatuhande Cooperi proovisin ka kohe ära ja olin minekust ju vaimustatud küll, kuid siiski – mu arm vana Mini vastu ei roostetanud veel. Uus disain ei vapustanud mind ja see, et miniauto korraga nii suureks oli kasvanud, jättis külmaks. Tundus, et mõnel teisel autotootjal on paremaid retrospektiive. Uue MINI uuel põlvkonnal on oma üpriski märkamatute väliste muudatustega siiski midagi sellist, mis meeldib mulle hoopis rohkem. ümmargusemad esituled aitavad kindlasti kõige rohkem kaasa.
Iluvõre on samuti minilikum. Värv on proovisõiduautol taevasinine, suurte luukidega katus ikka valge ja kaks valget rallitriipu üle nina.
Kabiinis on armatuurlaud ja kogu kujustus läinud meeldivalt diskreetsemaks. Ka ülisuur sihverplaat keset armatuuri ei ole üle pakutud. Ja eriti uhke tunde annavad lennuki kokpitist tuttavad, soovimatu lülituse kaitsmetega nn tumbler-nupud. üks paneel on neid ka lae all. Väga edev! Kabiini valgustust on kaht sorti. üht tumblerit tõmmates saab näiteks alles pimedas märgatavaks muutuvat uksekäepidemete ülesleidmisvalgustust vahetada gammas kollasest violetseni. Iste on mõnusalt toetav, rool käepärane ja reguleeritav koos temal asetseva tahhomeetri kopsikuga. Tahapoole pilku heites on kahte istet nähes tunne, et vanas Beani-autos oli küll rohkem ruumi.
Uues on eesistujal ruumi küllaga ja seega võime tööle hakata. On ju välja öeldud, et suurimat tähelepanu on viimase MINI puhul osutatud sõiduomaduste ja kiiruse (see mulle meeldib!) edasiarendusele ning muidugi ka turvalisuse suurendamisele.
Cooper S eristub mootorikattel haigutava turbosuuga, taga keskel on kaheraudse otsad.
Kummalisel kombel aga ei olegi sealt eriti midagi kuulda, vähemalt mitte neid 175 hobujõudu, mida kapoti all hoitakse. Ega hobune väga ei möirgagi, kappab aga küll. Ja kohalt kappab ära ikka väga ägedalt, ole nüüd tubli ja hoia ainult roolist kinni, et põllule ei perutaks! Minu neerud mäletavad väga hästi vana Mini. Siis olid vedrude asemel kummipadjad. Kõige uuem MINI on aga veidi pikemaks venitatud, on sportlikult, aga mitte spartalikult, jäik. Teel püsivus on ka ekstraklass! Laia telgede vahega on saavutatud ülitäpne ja stabiilne rool. Rattad asetsevad võimalikult auto välisnurkades ja kurvide võtmine on puhas rõõm. Iga kurvi eel tekib soov sinna veel kiiremini siseneda. Tänu optimaalsele kaalujaotusele ei kaldu madal auto ka külgedele. Ja Cooper S on ülistabiilne isegi päris suurtel kiirustel. 220 km/h juures on ilmselt tänu tagumisele antitiivale saavutatud ülihea nakkumine maanteega ja teel püsivus on nii väikese auto kohta esmaklassiline. Mootor on sedapuhku varustatud kuuekäigulise manuaalkäigukastiga, kuid sedavõrd võimas, et pikka teed võib sõita rahulikult kuuenda käiguga – kõik möödasõidud ja aeglustuste järgsed kiirendused veab turbo ilusti välja ning on tunne, nagu sõidaks automaatkastiga. Vapustavaid tõmbeid saab teha suurtelgi kiirustel, muidugi kui võtta paar käiku alla.
Samas oli selle uue kuuekäigulisega ka natuke segadust – lubamatult kergekäeliselt võib esimese käigu asemel sisse minna hoopis tagumine. Annaks autode jumal, et ühelgi uhkel ministil midagi sellist foori tagant startides ei juhtuks. Esialgu, kui laksasin esimese käigu liiga hoogsalt sisse, oligi valits jõudnud juba tagurpidikäigu asendini. Muutudes sellest jälle liiga ettevaatlikuks, hakkasin hoopis kolmandaga kohalt võtma. Nõuab kainet mõistust ja harjumist. Harjumist nõudis ka suunatule lüliti. Suunatuli vilgutab näiteks möödasõidul vaid kolm korda, lõppedes automaatselt. Minu puudutused olid aga liiga jõulised, mistõttu jäi pärast liiga nappi rooliasendi muutust suund vilkuma ja soovides seda ise välja lülitada, jõudis kang juba vilkuma panna vastassuuna tule. Oli ikka parasjagu pusserdamist küll.
Aga südames oli pidevalt soov, et hakake nüüd jälle nende 1960-ndate soomlaste kombel uue Cooper S-iga rallit sõitma ja tooge MINI taas ka sellesse särasse.
Mäletan, kui Eesti Autospordiliidust soovitati mulle omal ajal – siis, kui Miniga sõitsin – klubi asutada. Põrnikaklubi tegutseb meil hiilgavalt, aga rallimaailmas ilma teinud superstaar vääriks tähelepanu hoopis enam. Minul jäi see klubi loomata, sest siis oli Minisid Eestis ikka väga vähe. Ajad muutusid ja vahetasin oma igapäevaliikuri suurema vastu, sest vanake hakkas juba ealiste iseärasuste tõttu liigset hoolt ja aega nõudma. Tihedalt kokkusobitatud, kuid jäiga kere tõttu pidevalt omavahel hõõrduvad kereplekkide liitekohad hakkasid roostetama. Aga nüüd, ilmselgelt mitte niipea roostetama hakkava MINI Cooper S-i roolis, tuleb meelde vaid hea, see kõige parem emotsioon, mida üks sajandi auto võis pakkuda ja tunnen, et ega vana arm ikka ei roosteta. Esimese lause juurde tagasi tulles – ma armastan Mini ennast.
