Eelarvamus, et kõik tervislikud asjad on vastikud ja mitte kuigi söödavad, ei vasta sugugi tõele. Saladus peitub hoopis selles, kuidas algmaterjalist kööginippide abil midagi maitsvat välja võluda. Hiinlastel on hulganisti retsepte, kuidas valmistada näiteks paljudele ebameeldivast toorest köögiviljast igati mõnusat kraami. Magushapus kastmes aedviljad maitsevad imehästi, tuleb lihtsalt osata neid valmistada. Ja retsepte on mitmel pool Internetis laokil, tuleb ainult hetkeks järele vaadata.

Hiina kööki peetakse üheks tervislikematest kogu maailmas, kuigi nagu iga toidukultuuri puhul, leidub ka siin roogi mõlemast äärmusest. Üldiseks seaduspäraks on aga see, et toidutegemiseks kasutatakse värskeid toiduaineid ning valmistamisviisid on samuti lihtsad ja suures osas tervislikud. Palju kasutatakse aurutamist ja hautamist; wokkimise trend, mis siingi populaarsust võitnud, on algupäraselt pärit Hiinast. Toidulaual on palju riisi, kala, mereande ja aedvilju, euroopalikus sushihulluses on samuti süüdlasteks hiinlased.

Tõsi, selsamal toidulaual leidub ka asju, mida üks normaalne Euroopa elanik tõenäoliselt kuigi meelsasti suhu ei pista. Kõikvõimalikud ritsikad ja mitmejalgsed veepealsed ning -alused loomad lähevad valge inimese jaoks šokeerivalt liigagi hästi müügiks. Aga mitmetel Hiinas käinutel on kogemusi millegi söömisega, mille olemus selgus alles peale tema nahkapistmist. Ja üldiselt on tavaks, et süüa näiteks madu, teadmata, et tegemist on maoga, osutub tunduvalt meeldivamaks, kui süüa madu kõikse informatsiooni olemasolul. Nii et ehk on hiinlaste mõnusate maitsete taga ka natuke julgust katsetada uue ja erinevaga. Sest kuigi rohutirts pole eestlase arust suurem asi lõunasöök, on ritsikaproovimise kompleksivabast mõtlemisest alguse saanud mitmed kogu maailmas tunnustatud hiina maitsed.

Nii et mis muud kui proovima – ja alustama ei pea sugugi mitte sitikatega. Üritage esialgu mõne lihtsa wok-toiduga. Maitseb suurepäraselt, uskuge mind.