Tahaksin, et inimesed hakkaksid mõtlema, kui väga kellestki halvasti rääkimine teda tegelikult solvata võib. Kui tagarääkimine toimub mingi põhjusega, siis sellest saan ma aru, aga kui eelmise aasta augustis lugesin artiklit, kus öeldi, et tuhanded eestlased soovivad Bieberile tulesurma, siis seda ma enam mõistnud.

Ei peagi ju olema mingi nö totaalne Bieberi-palavikus fänn, et natukestki austust avaldada. Miks soovida tulesurma inimesele, kes ainult laulab? Seda ei taheta ju isegi kurjategijatele, kes on kas tapnud, röövinud või teinud midagi muud julma. Temagi on ju vaid inimene, kellele meeldib laulmine, kuulsus ja rikkus ning tal on ka tunded.

Nüüd siis 13-aastasest Rebecca Blackist, kes meedias palju kõmu on tekitanud. Teda on kutsutud nii nais-Bieberiks kui ka porgandihäälseks lauljaks. See võib korraks tunduda naljakas, aga kas ikka on? Rebecca Blackile suunatud kriitika oli algul noore lauljatari nutma olid pannud. Mul hakkas temast tõesti kahju, sest tema vähemalt julges üritada. Ta tegi seda, mida ei julgeks teha paljud teised noored, kes teda igat moodi ja igal ajal mõnitada püüavad.

Kui sain teada, et Rebecca Black kavatseb anda välja ka debüütalbumi, olin ma õnnelik, et ta enam nendest kommentaaridest nii väga ei hooli ja siiski nendest üle on. Ma ei tahagi öelda, et mina seda laulu kuulates suures vaimustuses olin, kuid tegemist on ikkagi 13-aastasega ja au ja kiitus talle, kui ta kriitikast hoolimata edasi pürgib.

Ma ei ütlegi, et igal inimesel pole õigust oma arvamusele, aga ehk teeks seda viisakamalt või mitte nii avalikult. Loodan, et mu jutt pani veidikegi mõtlema. Päikest!