Siinkohal seisab mees võib-olla oma elu raskeima valiku ees. Naisel on terve elu veel ees, miks peaks tema surema? Samas ei ole ka veel sündimata ilmakodanik milleski süüdi. Tihti otsustavad mehed siiski oma kallima elu kasuks. Lapsi saadakse tulevikus veelgi, selle pärast ei pea enda eluga riskima.

Kui mees otsustaks päästa lapse elu ja naine sureks, oleks mehel väga raske. Lein, üüratu kurbus ning selle kõrvalt tuleb ka lapse eest hoolitseda. Ühel hetkel võib aga hakkab mees oma last vaatama teise pilguga: ta näeb lapses enda naise mõrvarit ning suunab oma kurbuse ja viha maimukese vastu. See tunne röövib igasuguse mõistuseriisme ning laps on suurim kannataja. Ta läheb ellu teadmisega, et tema ema suri teda ilmale tuues ning peab selle teadmisega kuni surmani elama.

Kui isa jääbki last tema ema surmas süüdistama, mõtleb ka lapsuke, et tema ongi ema surma põhjustaja. See on aga veelgi rängem teadmine, millega edasi elada. Süükoorem võib sirguva lapse vaimselt rivist välja viia.

Seetõttu leiangi, et kui laps jääb elama, ei saaks ta olla õnnelik. Kuid on ka õnnelikke erandeid. Kõik sõltub isast — kuidas ta asja ise näeb ja seda lapsele seletab.

Erandjuhus oleks siis kui naine põeb mingit haigust, mida ravida ei anna. Sel juhul mõistaks ka mees, et naine ei taha enam elada ja iga päev oma surma oodates piinelda. Naine sureks rahuliku teadmisega, et mees hoolitseb nende lapse eest.

Küsisime klassiõdedega selle teema kohta arvamust neljalt inimeselt: klassivennalt, ajaloo õpetajalt (meessoost), klassijuhatajalt ja matemaatikaõpetajalt (mõlemad on naised). Klassivend ja ajalooõpetaja vastasid kui ühest suust, et pigem jäägu naine elama. Naised arvasid, et asi sõltub vanusest — kui on noor naine, siis peaks ta ikkagi elama jääma ning kui juba vanem, siis muutuks asi keeruliseks.

Sellises olukorras ei saa teha sajaprotsendiliselt õiget valikut, kuid otsus tuleb siiski teha.

Tänapäeval on rasestumine noorte hulgaski suur probleem ning nii mõnelgi juhul tuleb teha just selline otsus. Millise teeksid sina?