Mida Eesti noored tegelikult meie pereväärtustest arvavad


Mida Eesti noored tegelikult meie pereväärtustest arvavad
Foto:Scanpix/PantherMedia

Kas traditsioonilised pereväärtused on iganenud? Kuidas suhtuvad tänapäeva noored pereloomisse, klassikalistesse soorollidesse ja traditsioonilistesse pereväärtustesse? Otsustasin seda lähemalt uurida, et ümber lükata või leida kinnitust väitele, et traditsioonilisi pereväärtusi peetakse tagurlikeks soorollide hägustumise pärast.

Viimaste aastakümnete jooksul on traditsiooniline arusaam perekonnast, eriti lääne kultuuriruumis, hägustunud ja sageli peetakse normaalseks ka samasooliste vanematega peresid. Hägustunud on ka soorollid perekonnas. Tihti peetakse normaalseks, et isa jääb ema asemel koju lapsi kasvatama. On ka neid, kes sellele viltu vaatavad, pidades mehe poolt naise rolli üle võtmist nõrkuse märgiks.

Oma uurimistööga soovisin panna õpilasi ühtlasi mõtlema soorollide vajalikkuse üle. Samuti ärgitas mind sellesse teemasse süvenema 1. jaanuarist kehtima hakanud kooseluseaduse ümber käiv ja Eesti rahva hulgas furoori tekitanud debatt.

Selgitamaks noorte arvamusi, korraldasin SÜGi 10. ja 12. klasside õpilaste seas küsitluse, millele vastas kokku 130 noort, kellest 60 olid noormehed ja 70 neiud.

Traditsiooniline = diskrimineeriv?

Küsitluse täitjad pidid väljendama oma seisukohta kahe teesi suhtes: naised

Seotud lood:

peavad loobuma karjäärist laste saamise nimel; mehed peavad teenima suurema osa perekonna sissetulekust. Lisaks ootasin selgitusi, miks küsitletud soovivad või ei soovi peret luua, mitu last soovivad saada, millised on nende jaoks tähtsaimad pereväärtused, mida soovivad ise peret luues edasi kanda, kui tähtis on asjaolu, et lapsevanemad lahku ei koliks, jne.

Kuidas siis suhtuvad õpilased naise traditsioonilisse Kinder-Kirche-Küche (sks k. lapsed-kirik-köök) rolli ja mida arvavad sellest, et mehed peaksid teenima suurema osa perekonna sissetulekust?

Küsitlusele antud vastustest selgub, et enamik ei nõustu seisukohtadega, et naine ja mees peaksid täitma traditsioonilist rolli perekonnas. Väitega, et naine peaks loobuma karjäärist laste kasvatamise nimel, nõustus 130 küsitletust 22, kellest 11 olid neiud ja 10 noormehed. Sellega, et mehed peaksid teenima suurema osa perekonna sissetulekust, nõustus 130 küsitletust 47, kellest 26 olid neiud ja 21 noormehed.

Minu arvates on väitega, et naised peaksid loobuma karjäärist laste kasvatamise nimel, nõustujaid vähem seetõttu, et traditsioonilist nägemust naiste rollist peetakse tänapäeval naiste suhtes diskrimineerivaks.

Õpilastel tuli hinnata skaalat, mis puudutas lapsevanemate koos elamist (1 – tähtsusetu, 5 – väga tähtis) ja põhjendada oma arvamust. 130 vastajast 71 (33 neidu ja 38 noormeest) pidas vanemate kestvat kooselu väga oluliseks, põhjendades oma valikut emaliku hoolitsuse ja isaliku kaitse tähtsusega. Näiteks annab ema pojale tulevase pruudi valimiseks eeskuju ja isa näitab, milliseks ise kujuneda. Lahutuse tagajärjel jääb vastanute arvates kasvatus aga puudulikuks ja lastel on raske oma aega jaotada mõlema vanemaga koosveetmiseks, mis omakorda tekitab stressi. Väideti, et pere peab kestma surmani laste nimel.

Mitmed tundsid muret eelkõige väiksemate õdede ja vendade käekäigu üle pärast vanemate lahutust. Oli ka õpilasi, kes põhjendasid valikut läbi enda kogemuse. Olles ise elanud üle vanemate lahutuse või kasvanudki ilma ühe vanemata ja tundnud selle puudujääke, soovitakse oma järglastele tagada elu tugevas ja terves perekonnas. Õpilased, kes pidasid vanemate kooselu üsnagi oluliseks (5-palli skaalal 4), väitsid, et laste nimel peaksid vanemad olema koos nii kaua kui vähegi võimalik, aga pidevad suured probleemid on samuti traumaks. Oldi ka arvamusel, et lahutuse järel ei muutuks nende suhted vanematega ja sellise olukorraga on võimalik edukalt hakkama saada. Kõige olulisemaks peeti vanemate head läbisaamist.

Number kolme valinud vastajad leidsid, et kui vanematel läbisaamist ei ole, siis rikub laste pärast koos olemine perekonna dünaamikat veelgi, sest kui pole armastust, pole ka toimivat perekonda. Peamiseks peeti vanemate õnne.

Loe veel

Number kahe valinud noor oli arvamusel, et laps kannatab rohkem igapäevaste tülide tõttu kui lõpliku lahkumineku pärast. Number ühe valinud selgitasid, et peavad tähtsaimaks rahu, olenemata sellest, kas vanemad elavad koos või mitte. Arvati ka end saavat väga kergelt iseseisvalt ilma vanemateta hakkama, mille puhul ei oma nende kooselu tähtsust.

Õpilased, kes 7-14aastasena on elanud üle vanemate lahutuse, väitsid, et alati ei ole tore elada mõlema vanemaga. Kui ka ema ja isa on sunnitud lahutama, siis peamine on hoolitseda selle eest, et laps end üksiku ja tähtsusetuna ei tunneks.