Järvestikku ümbritsevad ida ja lääne poolt põlevkivikaevandused ja -karjäärid, itta jääb lisaks Oru turbaväli. Keskosas kaevandatakse Pannjärve karjäärist liiva ning pumbatakse Vasavere põhjaveehaardest Kohtla-Järve ja Jõhvi elanikele joogi- ja tarbevett.

Enim on kannatanud järvestiku keskosas olevad järved.

Kõik need tegurid on aastakümnete jooksul mõjutanud ala põhjaveetaset. Kui põhjavett joogiveeks välja pumbata või kaevandamiseks ära juhtida, siis toob see tegevuse vahetus ümbruses kaasa veetaseme languse. Kurtna järved asuvad vett hästi läbi laskvates liivades, mistõttu on nende veetase põhjaveetasemega otseselt seotud. Seetõttu on ka nende veetase märkimisväärselt muutunud. Enim on kannatanud järvestiku keskosas olevad järved. Näiteks väikese, aga looduskaitseliselt väärtusliku Kuradijärve veetase langes 1940-ndatest aastatest 1980-ndate aastate lõpuni peaaegu neli meetrit. Suure veetaseme languse tõttu kadusid samuti järvestiku keskosas asuvatest Martiska ja Ahnejärvest haruldased vähetoitelistele järvedele iseloomulikud taimeliigid: vesilobeelia ja järv-lahnarohi. Eesti taasiseseisvumise järgselt vähenes tööstuste mõju järvestikule ja veetasemed osaliselt taastusid. Kuni 2012. aastani.

2012. aasta suveks renoveeriti Vasavere põhjaveehaare keskkonnainvesteeringute keskuse toel ja puurkaevudest hakati pumpama välja senisest rohkem põhjavett. Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse mõõtmised näitasid, et puurkaevudele kõige lähemal asuvate järvede (Kuradijärv ja Martiska järv) veetase hakkas langema juba sellel samal suvel ning 2013. aasta juuniks oli see juba enam kui pool meetrit madalam kui 2012. aasta mais. Puurkaevudest kaugemal asuvate järvede, näiteks Valgejärve veetase aga aastaga ei muutunud. Veehaarde ümbruses oli ka põhjaveetase aastaga üle poole meetri langenud. Otsesed põhjaveevahetuse mõõtmised Martiska järve põhjas näitasid, et laienenud oli ala, läbi mille vesi järvest põhjavette imbus. Seega oli põhjaveevõtu suurenemise tagajärjel hakanud järvest senisest rohkem vett välja imbuma, mis tõigi kaasa veetaseme languse.

Järvede veetase langes edasi kuni 2015. aasta lõpuni, jõudes peaaegu 1980-ndate lõpu miinimumide tasemele.

Põhjaveevõtt jäi edaspidi küll sellele samale uuele kõrgemale tasemele, aga järvede veetase langes edasi kuni 2015. aasta lõpuni, jõudes peaaegu 1980-ndate lõpu miinimumide tasemele. Arvutused näitasid, et seda täiendavat langust saab põhjendada ilmastiku mõjuga. Nimelt oli iga järgmine aasta alatest 2013. aasta suvest eelmisest kuivem – vihma sadas järjest vähem, kuid aurumine püsis aastate vahel võrreldaval tasemel. Seega oli põhjavett täiendav veekogus iga aastaga järjest väiksem. Kuna Vasavere veehaardest pumbati põhjavett välja aga jätkuvalt samas koguses, siis üldine põhjaveevaru alal järjest vähenes, põhjaveetase langes ning sellega koos ka väärtuslike järvede veetase. Tänu sademete suurenemisele hakkas järvede veetase 2016. aastal õnneks taas tõusma. Kuna põhjaveevõtt püsib aga endiselt kõrge, siis kunagise ega ka 2012. aasta kevadise veetaseme taastumist pole loota.

Seega on Kurtna järvestik ala, kus põrkuvad väga selgelt ühiskonna erinevad huvid. Ühelt poolt vajadus puhta joogivee järele ning teisalt soov kaitsta bioloogiliselt ja maastikuliselt mitmekesist ning rekreatiivselt väärtuslikku piirkonda. Probleemile kõiki rahuldava lahenduse leidmine on ilmselgelt keeruline, aga teadlaskonna, otsustajate ja praktikute ühises tihedas koostöös kindlasti saavutatav.

Kui tahad kaasa rääkida jätkusuutliku elukeskkonna teemadel, siis tule õppima integreeritud loodusteaduseid! Loodus- ja terviseteaduste instituut on neile, kes hoolivad tervest maailmast.

Jaga
Kommentaarid