Mida teha, kui olen armunud vastu oma tahtmist?

Küsimus: Minul on olnud selja taga pikk (8 a) ja keeruline suhe. Hetkel olen üksik ja eelistan jäädagi nii, vähemalt lähimateks aastateks. Ei otsi kedagi uut, kuna ei soovi emotsionaalselt sõltuv olla.

Seda veidram on, et ühel päeval kohtasin inimest, kes kohemaid mulle mingil kummalisel moel koheselt korda läks. Eirasin alguses igasugust huvi. Ent mida rohkem me kokku oleme pidanud puutuma, seda tõsisemaks on mu tunded muutunud. Hakkasin märkama, et naudin ebatavaliselt palju neid koosoldud minuteid, et mõtlen igapäev ja pidevalt temale, et ootan iga kord järjest rohkem ja rohkem tema nägemist. Ainuüksi see, kui teda kuskil juhuslikult vaid hetkeks nägema juhtun, paneb hinge helisema ja mu päev on korda läinud. Just nagu oleksin armunud... Kas ikka olen? On see ainuvõimalik seletus?

Mõistagi pole ma oma vaimustust ta vastu välja näidanud, seda erinevatel põhjustel. Ühelt poolt seetõttu, et ise endale aega anda ja selgusele jõuda, mida ma täpsemalt ta vastu tunnen. Võib-olla ajan lihtsalt millegagi segi, nt soovin lihtsalt head ja meeldivat seltskonda? Vahest peale pikemat vestlust (mida me kokkusaamistel kuigi palju aretada ei ole võimalik) mõistan, et leidsin sümpaatse inimese ja huvitava vestluskaaslase, kellega vahel mõtteid vahetada ja elu üle arutada? Samas puudub pinnas, mis nii kaugele meid üldse viiks. Ei jätku julgust leida mingi neutraalne põhjus, miks temaga kuskile pikemaks vestlema jääda, kuna inimene on minust veidi vanem, autoriteetsem ja meie kokkupuutepunkt on ka selline kahtlane, et nii isiklikuks minna. Pealegi on see ju ainult minu soov. Vähemasti tema käitumine ei lase küll midagi välja lugeda, inimene on lihtsalt professionaal selles, mida igapäevaselt teeb.

Teiseks oli see, et ei teadnud temast esialgu midagi. Nüüd juba tean, millega ta veel tegeleb, et ta on suhtes ja kõik muu sinnakuuluv. Sellega oli mulle ka rangelt selge, et võin oma fantaasiad kohe ära unustada, kui just end naerualuseks teha ei taha. Üritasin heaga oma kiindumusest üle olla. Kokkusaamised jätkusid. Olin silmnähtavalt neist häiritud, sest pidin end pidevalt mõtteis manitsema. Vabandasin end välja küll ühe, küll teise põhjusega. Pärast oli muidugi kahju, et oleksin võinud selle asemel lihtsalt salamisi rõõmu tunda. Omale selle rõõmu lubamine tähendanuks seda, et oleksin terve ülejäänud päeva pilvis hõljunud ja unistanud millestki, mis ei ole mu enda põhimõtete kohaselt kuigi eetiline ega õige. Kogu see värk hakkas tasapisi mu igapäevaelu segama. Võtsin ajendiks esimese suvalise põhjuse, ning tegin mõneks ajaks lõpu neile kohtumistele.

Segadus minus aga ei näi vaibuvat, vaid kogub tuure juurde. Hakkan vaikselt oma vaimses tervises juba kahtlema. Mis toimub? Miks toimub? Kuidas sellest kõigest üle olla? Kas sellest peab üldse üle olema? Mida oma kiindumusega peale hakata? Lõpuks pean ma ikkagi teda jälle nägema. Selle üle on mul loomulikult juba praegu väga hea meel. Aga mida see minuga teeb? Vaevalt, et keegi teine tegelikult siin midagi üldse teha või öelda saab. Tuleb vist lihtsalt see mõru pill alla neelata ja kuidagi edasi üritada olla või mis?

W.K., 20+

Dr. Noormann vastab

Tegutsemisjuhendeid selle napi informatsiooni peale ei usalda anda, aga Sinuga toimuvat seletada võin üritada.

Mis kisub üht inimest teise poole? Need on kiindumised, mida võiks küll endokrinoloogiliselt seletada, kuid see oleks romantika surm. Armunud inimesele oleks tapvalt naturalistlik teada, kuidas mõjutab tema õnnistatud seisundit harknääre või neerupealsed. Nii et uskugem vaid neid salapäraseid kiindumisi.

Kui südamed kiinduvad, tunneme armumist. Kui kehad tõmbuvad teineteise poole, tunneme seksuaaltõmmet ehk liibidot. Kui mõistused kiinduvad, tunneme seda sõprusena. Kui me oleme kõigi kolme kiindumise küüsis, siis on see armastus, mitte enam emotsioon, vaid tunne.

Aga kui kõiki kolme pole, on vaid kaks? Kui on kiindunud süda ja keha, on see kirg, mõistuslikule käitumisele võõras „hullumeelsus“, kus oleme valmis kõik unustama, riskima, viskuma armastatu embusse ja voodisse, põgenema kõike hüljates maailma otsa. Kui on vaid liibido ja mõistus, siis on see suhe, mida nimetatakse „boyfriend – girlfriend“ suhteks. "Jah, me elame koos, magame ühes voodis, meil on hea läbisaamine, aga armastust alles ootame".

Ning on suhe, kus on kiindunud süda ja kiindunud on mõistus. Sellele on antiikajast peale pandud nimeks platooniline armastus. See on täpselt seesama, mida kirjeldad. Sul on temaga meeldiv koos olla, temaga rääkida, süda annab ka märke vajadusest teda enda lähedal tunda, aga füüsilise suhtlemise mistahes vormis oled juba eos välistanud kui ebaeetilise, saavutamatu või perspektiivitu. Selline suhe seob väga paljusid inimesi, kes ennast sõpradeks nimetavad. See võib kesta aastaid, seda hoitakse ja toidetakse uute ja uute kohtumistega, kirjadega, mälestustega.

Sa oled just vabanenud pikast ja keerulisest suhtest ja nüüd leiad end uue ja hirmutava lävelt. Miks me kardame armastust, kui kardame? Sest armastus on võimas tunne ja väsitab. Aga me ei taha uuesti läbi elada oma tunnete väsimist. Tunne nõuab ka vastutust. Aga me kardame vastutuse koormat ja põgeneme selle eest. Tunne on väga ambitsioonikas – kui me armastame, siis vajame ka vastuarmastust. Aga kui seda ei paista, talitseme ka oma tunnete avamist. Sinuga näib olevat just nii – Sa kardad olla seotud, aga olla ilma lähedussuhteta ka ei suuda.

Teie Dr. Noormann