Dr Noormann vastab

Seksuaalellu astumine on tütarlapsele tingimusteta armastuse privileeg, st et peab olema armastusega seotud. Selline nõue, et süütuse kaotamine on tütarlapse ohver armastusele, käibib enamuses õhtumaa kultuurides.

See ei tohi olla kaup või teenus (siis on see prostitutsioon); see ei tohi olla heategevus: ta ju nii lunis, aga mulle ei maksa see midagi (siis on see eneseväärikuse ohverdamine); see ei tohi olla juhuslik pidutsemisseiklus (siis on see lihtsalt labasus, mis ei erine palju loomalikust käitumisest).

Praegu on Sul raske seda mõista, kuid Sa pead uskuma psühholoogiat või
elukogemusi - esimene seksuaalvahekord määrab tütarlapse tuleviku jaoks väga palju. Sellest sõltub tema võime või võimetus nautida seda vahekorda ka tulevikus.

Psühhoteraapia tunneb "vägistatud tüdruku sündroomi". Kui esimene
seksuaalvahekord on vägivaldne, pole see ainult ühekordne vastikustunne, vaid see negatiivne emotsioon ujub pinnale hiljem ka siis, kui ollakse vahekorras meeldiva ja armastatud partneriga ning haigusena on selle nimi psühhogeenne anorgasmia või psühhogeenne frigiidsus. Seda on raske parandada ning rikub väga paljude naiste elu. Sellepärast ongi vägistamine üks raskemaid kuritegusid.

Kui esimene seksuaalvahekord pole küll vägivaldne, kuid tunneteta, lihtsalt nõustumine, heategevus või seikluseotsing, jääb ka sellest kogetud ükskõiksus tuleviku intiimelu varjutama.

Kui esimene seksuaalvahekord on vastastikuse armastuse saavutus, õpib
tütarlapse psüühika seda nautima ka naisena. Poistega see nii ei ole ja ise kõike seda teadmata, käivadki nad tüdrukutele "seksiga pinda".

Teie dr Noormann

Jaga
Kommentaarid