Ta ei saa aru, et ta teeb mulle haiget ja paneb mind piinlikku olukorda. Ma olen talle korduvalt öelnud, et ta selliseid asju ei räägiks, aga suuremas seltskonnas teeb ta seda ikka.

Vahepeal räägin sõbrannast ka teistele selliseid asju, aga siis tema solvub. Mina aga solvumist näidata ei taha, sest umbes aasta tagasi oli meil suur arusaamatus ja me ei suhelnud pool aastat. Ma tõesti ei taha temaga jälle tülli minna. Olen ka teistel sõpradel palunud talle öelda, et ta nii ei teeks. Kuidas ma talle mõista annan, et ta selliseid asju minust ei räägiks?

Kuigi tema arust on see naljakas ja ta ütleb mulle, et ma ka muigaks. Ma muigan, kuid sisimas olen solvunud. Kuigi ta nii teeb, on ta väga hooliv ja hea sõber. Mida teha?

Mõmmik, 14

Dr. Noormann vastab

On palju asju, mis seob inimesi sõpradeks: ühine mõttelaad, sarnased huvid, teineteise mõistmine, teineteise kasupüüdmatu aitamine ja toetamine. Ja on üks ei-tunnusega asi, mis sõpru seob. Sõber ei reeda, sõprust ei reedeta. Siia kuuluvad vaid sõbrale usaldatud saladuste hoidmine, tagaselja halvustamine, sõprussuhete teesklemine ja ära kasutamine.

Neid sõpruse tingimusi arvestades tekib küsimus, kas te olete ikka sõbrad või ainult Sulle tundub nii. Sinagi oled ju temast teistele halba rääkinud ja imestad, kui ta solvub. Sõpruse üks eritingimus on veel see, et sõprus saab olla vaid kahepoolne suhe. Selles mõttes on sõprus armastusest väärtuslikum, sest armastuses on väga palju ühepoolsust – mina armastan, aga tema mind vastu ei armasta. Ühepoolne sõprus on midagi orjameelsuse sarnast – mina usaldan Sind sõbrana, sina aga kasutad mind ära või reedad. Sõpruseks saab nimetada ikka vaid seda suhet, kus mõlemad (või kõik) osapooled seda vastastikustena tunnustavad.

Teie Dr. Noormann

Jaga
Kommentaarid