Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Mäletan seda, et loomulikult oli kõik väga pidulik. Kui ma õigesti mäletan, siis oli aasta 1976. Meie koolis oli niisugune traditsioon, et need õpilased, kes läksid gümnaasiumi viimasesse klassi, võtsid vastu 1. klassi minejaid ja iga laps sai endale ühe abituriendi, kes teda käest kinni hoidis ja temaga aulasse läks. 7. keskkool, kus ma käisin, asus Tõnismäel igavese tule monumendi lähedal.

Mingil põhjusel, tõenäoliselt poliitilisel põhjusel, käidi sel päeval ka monumendi juures. Minu abituriendiks juhtus olema Doris Kareva. Ega ma siis ei teadnud, kes ta on, aga hilisemate fotode pealt olen ma avastanud, et see abituriendineiu, kes 7-aastast mind koolis vastu võttis, oli Doris Kareva.

Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Neid on tohutult palju. Emotsionaalselt kõige tasuvam või meeldejäävam hetk on minu esimene kontsert. Mul oli kooliajal mitmeid muusikalisi etteasteid, aga esimene suurem kontsert oli 7. klassis minu heavy-metal ansambliga Golem ja see oli kahtlemata võimas.

Lemmiktund ja miks?
Mulle meeldis inglise keele tund ja kuna ma käisin inglise keele erikoolis, siis inglise keele tunnid algasid juba esimeses klassis. Minu esimene inglise keele õpetaja oli õpetaja Hololei, Gunnar Hololei abikaasa ja Henrik Hololei ema. Ta oli väga kihvt õpetaja ja esimesed kolm aastat ma õppisin tema käe all.

Mida tegite vahetunnis?
Jalutasime, vähemalt alguses. Oli mingi organiseeritud jalutamine, kus lapsed käisid ringis mööda koridori ja see oligi vahetund.

Palju hüppasid kehkas kaugust?
Seda ma ei mäleta ja mul ei ole õrna aimugi. Tõenäoliselt ütleks ma arusaamatult suure numbri, sest ma isegi ei tea, kui kaugele kaugust hüpatakse sellises eas. Ma isegi ei tea, kui kaugele kaugust hüpatakse OM-il.

Lemmiktoit koolisööklas?
See oli nn kaameliila ehk karamellikissell, mille sees oli väikene moosisilm ja seda nimetati mingil põhjusel meie koolis kaameliiaks. Võib-olla tõesti meenutas see oma konsistentsilt veidike ila, aga see-eest oli väga maitsev.

Milliste pättustega koolis hakkama said?
Oh, neid oli väga palju. Ega ma eeskujulik õpilane ei olnud. Halvasti käitumist, igasuguseid vigureid ja trikke oli koolis päris palju. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkas neid olema ja mida vanemaks ma sain, seda rohkem olid need seotud alkoholiga. Parasjagu raske tüüp olin.

Mis oli koolis kõige raskem ja ebameeldivam?
Midagi rasket ja ebameeldivat tegelikult ei olnudki. Hommikune ärkamine mulle toona väga ei meeldinud. Nüüd vanainimesena ärkan ma kell 6 vabatahtlikult, aga siis oli see kõige raskem. Kui ma kord juba olin kooli jõudnud, oli kõik tore ja vahva ning ma üldiselt meenutan oma kooliaega väga heade ja soojade tunnetega. Kuigi kooli lõpetamisel oli tohtu vabanemise tunne, annaksin nüüd ükskõik kui palju ära, et sellesse aega tagasi pääseda.

Klassiõhtud ja koolipeod?
Neid oli päris palju ja mõnedel koolipidudel ma mängisin oma ansambliga. Ma olen muide 7. keskkooli peol mänginud ansambliga Singer Vinger ka pärast seda, kui ma kooli lõpetasin. Peod olid tolle aja kohta üsna rajud ja hoogsad. 8. ja 9. klassis juba joodi viina ja kõige põnevamad olid muidugi klassiekskursioonid. Kui jäädi ööseks, siis need ööd olid väga sündmusterohked.
Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?

Eks ma ikka muusikuks tahtsin ja üsna varajases teisemeas sain aru, et rokkmuusika on see, mis mind köidab ja erutab. Ma tahtsin rokkmuusikuks saada ja sain ka, ning mõnes mõttes olen siiamaani.

Milline on hea õpetaja?
Minu tänane arusaam heast õpetajast erineb oluliselt sellest arusaamast, mis mul koolis käies oli. Kooliajal arvasin, et hea õpetaja on see, kes keelab võimalikult vähe ja kelle tunnis on võimalikult vähe distsipliini jne. Täna ma arvan risti vastupidi. Hea õpetaja on reeglina range õpetaja, keda lapsed koolis ei salli.

Kui saaksid valdida/soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks…
See on kohutavalt keeruline küsimus. Ma arvan, et see sõltub väga lapsest ja tema huvidest. Ma arvan, et see raamat peaks olema selline raamat, mida ta ise vabatahtlikult ja õhinaga lõpuni loeb. Minul oli selline raamat Lermontovi „Meie aja kangelane“. Vene kirjandus mulle väga meeldis ja meeldib siiamaani, kuid mil määral see tänapäeval lapsi kõnetab, pole mul õrna aimugi. Sundida last midagi lugema, mida ta lugeda ei taha, tekitab temas tõrke raamatute vastu ja see viha või tõrge viib tihtilugu ükskõiksuseni raamatute vastu täiskasvanueas. Sundmine on suur viga.

Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Soovitan meeles pidada seda, et teie praegune aeg on kõige ilusam ja pärast kooli läheb kõik ainult allamäge. Nautige seda hetke, kus te praegu viibite.

Mihkel Raua menukid leiad Rahva Raamatust.

Jaga
Kommentaarid