Kunagi küsisin Rain Tolgi käest, mis mees Mihkel on. Rain ütles, et mees, kelle soontes voolab veri kaks korda kiiremini kui eestlastel keskmiselt. Kalamaja kohvikus Boheem ta seda demonstreeriski. Mängleva kergusega. Mis sellest, et pikk päevatee oli õhtusse toonud…

— Alustame sellest — mille kuradi pärast sa kirjutasid raamatu? Alustame sellest…

— Alustame sellest. Ma olin tegelikult selle peale juba mitu aastat mõtelnud. See ei olnud nii, et ma nüüd istun maha ja kirjutan raamatu. Ju ma siis olin oma peres ainukene inimene, kes polnud raamatut kirjutanud — päris raamatut. Artikleid ja nii — midagi ma ju kirjutanud olen, aga raamatut mitte. Muidugi mitte ka sellepärast, et mul oleks mingisugune perekondlik kohustus või mingi sotsiaalne nõudmine selle raamatu järele. Neid põhjuseid on mitmeid.

Esiteks mulle tundus, et mul on rääkida võib-olla huvitav ja üldistusvõimalusi pakkuv lugu. Ma olin suhteliselt unikaalses situatsioonis omal ajal. Muidugi mitte ainult mina, neid oli veel ja veel ja veel, aga kuna neist keegi ei ole midagi kirjutanud, siis ma mõtlesin, et teeks otsa lahti.

— Ega neist teistest rõhuv enamik ei oleks selliseks kirjutamiseks vist võimelinegi…?

— Ma ei oska seda öelda, eks igas inimeses on varjatuid andeid. Aga ütleme nii, et ega ma ei oskaks kohe paugust öelda jah, kes see võiks olla. Lugusid on meil kõigil väga huvitavaid, aga kes neid raamatu vormis jutustada tahaks — ma ei tea.

Ma kirjutasin esialgu esimesed kaks peatükki valmis, mõtlesin, et näis, kas ma saan sellega hakkama, aga siis tundus, et mulle meeldib see protsess. Et see on lahe. Esimest korda üle mitme-mitme-mitme aasta tundsin endas siirast poisikeselikku õhinat ja tuhinat mingit asja tehes. Viimasest korrast, kui ma bändi tehes rõõmus ja õnnelik olin, sellest on jube palju aastaid möödas. Ma tundsin sellisest õhinast puudust, sellisest tundest, mis oli siis, kui ma koolibändi tegin. Kus honorari mängu eest ei saanudki, tegid puhtast fanatismist, puhtast õhinast, puhtast tegemisekaifist. Ja seda raamatut kirjutades tundsin ma seda tunnet üle kümne-viieteistkümne aasta. Mõtlesin, et kirjutan ta lõpuni ainuüksi kirjutamise pärast.

— Kirjutasid ühes jorus, reas?

— Reas ikka, jah. Lugedes võib jääda selline mulje, et ükskõik kust kohast lahti teed, pole midagi kaotanud, aga seal on ikka (vähemalt mu enda meelest) selge lugu, mis läheb lahti, hargneb. Kompositsioon.

— Ma küsin selle pärast, et raamat on hirmus hästi komponeeritud, isegi dramaturgiliselt komponeeritud — minu komplimendid…

— Ma ei ole dramaturg. Ma mõtlesin pigemini filmidele, mida ma olen näinud. Aga see on sama asi tegelikult. Ses mõttes jah, õige tähelepanek, ta on, jah, dramaturgiliselt komponeeritud.

— Mis filmidele?

— Ma mõtlesin kummatigi Scorsese vanade maffiasaagade peale, ja „Scarface’i” peale — filmidele, mida ma lapsena ja noorena jumaldasin. Ja mis ongi jube kihvtid. Kus on tõusmisi ja laskumisi ja värke. Need on muidugi kaks ise žanri, aga mulle tundus, et selles loos võiks olla mingisugust dramaturgilist intriigi.

— Selge see, et selle raamatu kandev motiiv on alkohol… Hea raamatu tunnus on, kui ta jääb lõppedes nagu pooleli, evib palju õhku enda ümber. Siin on. Ent mulle isiklikult tundub, et ehk oleks seal võinud olla rohkem õpetlikku iva. Mitte moralismi, aga staadiumikirjeldusi… Sest eks praegune lugeja saab sellest raamatust samasuguse laksu, nagu kaheksa-aastane Mihkel Raud sai Mati Nuude seitsmest tühjast viinapudelist…

— See tundus mulle liiga „Moskva–Petuški” ümberjutustamisena, see raamat on juba olemas. Ma üritasin mitte tervet niiti selle ümber kududa, ma üritasin nii palju kui võimalik (aga harva oli võimalik) sellest kaugeneda ja eemalt vaadata.

Joodiku käsiraamatuna ei ole see ilmselt kasutatav. Kuigi — kuigivõrd. Mingisuguseid nippe ja trikke, faaside kirjeldusi on olemas.

— Eriti psühholoogiliste faaside…

— Jah. Jah, muidugi.

Aga füsioloogiat ma ei tunne ikkagi piisavalt. Ehkki ma pean tunnistama, et ma mäletan päris hästi, kui sitt oli pohmell. Aga seda, kui hea oli täis olla, seda ma enam ei mäleta eriti. See on küll huvitav — paarkümmend aastat hiljem sa mäletad pohmelli õudust, aga seda, et tegelikult oli jõle mõnus täis olla, seda ei mäleta.

— Selektiivne, otsust kaitsev mälu.

— Ilmselt jah. Ilmselt.

— Tegelikult, ega see sinu nelja aasta pikkune raketilend ei ole ilmselt füsioloogiliselt adekvaatne enamikule. See on ikka midagi muud, kui rahulikult kahekümne aastaga oma maks ribadeks lakkuda…

— Seda küll, jah. See pole küll minu mõte, aga ma olen seda igal pool korrutanud: ilmselt ikkagi on igal inimesel teatud hulk alkoholi, mis talle ette nähtud. Mõned joovad selle ära sivem ja mõnel võtab see kauem aega.

Eks vist on nii, et selline sööst, kui sa terve elu koguse nelja aastaga sisse ahmid, ühest küljest sisaldab võib-olla rohkem riske, teisalt on see vähem destruktiivne kui kakskümmend aastat vaikselt ennast närida.

— Mis su raamatust edasi saab?

— Et siis mis mõttes?

— Mitu tiraaži tehakse? Mitu filmi, mitu lavastust? Mulle tundub, et hetke kultuuripildis on see paras pomm, et sel on palju arengupotentsiaali.

— On ja ei ole ka. Seda filmi-küsimust on mu käest ka sõbrad küsinud. Ironiseerides — kas filmiõigused on juba müüdud? Aga kurrrat, mulle tundub, et filmi tast ikkagi ei saa. Et ta on küll kirjutatud mingite dramaturgiliste reeglite järgi, aga temast filmi teha — dramaturgiat uude dramaturgiasse asetada — on nagu keeruline.

Ma muidugi ei tea. Ma ei ole filmi- ega teatriinimene, rohkem kui et käin neid vaatamas.

— Ma võin sulle kinnitada, et see on väga lavastatav…

— On, jah?

— On.

— Siis ma kuulan pigem sind huviga, kui et oskaksin selles küsimuses ise kaasa rääkida.

— Kui suur su raamatu esimene tiraaž oli?

— Mingi poolteist tuhat vist. Aga see, tundub, on esimese paari päevaga läbi. Uus peaks tegemisel olema, ja nädala lõpuks (praeguseks — toim) poodides.

— Ega vist kirjastaja ka päris täpselt aru ei saanud, mida ta käes hoiab?

— Ega me keegi ei saanud. Seda on väga raske prognoosida. Mulle pigemini meeldis kirjastaja rahulik jalad-vastu-maad-olek. Et võtame iisisti, pole vaja trükkida kümme tuhat ja siis istuda raamatute otsas. Keegi neid ei taha.

Aga ju ta siis, jah, kurioossel kombel, maandus kuhugi õigesse kohta.

Aga ka see on tume maa, et need inimesed, kes vanuseliselt võiksid seda raamatut lugeda, neil on ehk juba nii palju muid asju, et nad ei loe enam raamatuid.

— Ja tegelikult pole sellel ka mingit tähtsust…

— Ah ei, muidugi, loomulikult, see on ainult üks osa sellest asjast. Ja minu jaoks on see õudselt huvitav aeg, kahtlematult, ja meeldiv aeg. Oled töö valmis teinud ja väriseval südamel ootad, kuidas see vastu võetakse. Ja kui seda praegu nii hästi vastu võetakse, siis on inimlikult muidugi jube mõnus.

Teisest küljest on see muidugi äriprotsess, pole midagi teha. Ma lihtsalt vaatan, mis tast saab.

— Ega sa uute tegemiste ees vist risti ette löö?

— Ega jah, eriti mitte, aga ma saan aru, kust mu piirid lähevad. Nagu ütles Dirty Harry: „A man’s got to know his limitations.”

— Kust nad lähevad?

— Ma nii ei oska öelda, aga kui sa paned mu ette ülesande, siis ma saan aru, kas ma saan sellega hakkama või mitte. Ma muidugi ei kujuta ette, et ma olen nüüd kohutav kirjanik ja hakkan igal aastal raamatuid vorpima. See banaalne ütlemine, et iga inimese elust saab raamatu… mõne elust saab, mõne elust ei saa, aga kahe raamatuga… kurat seda teab. Ei oska öelda.

— Kui sa püüad oma loomingulist mõtlejat kirjeldada, siis milliseid trajektoore pidi ta liigub?

— See pole tingimata väga lahe, aga tal on ilmselt väga selge ettekujutus sellest, mis on õige ja mis vale. Mis on cool ja mis mitte. Mu maailmavaade — viimastel aastatel vähem — on olnud suhteliselt mustvalge. Mis on õudselt kahetsusväärne ja jube piirav, aga teisest küljest ägedamatele avaldustele, veidi jõulisemale loomingulisele väljendusele tõukav. Ja mingi karistamatusetunne, mis mulle endale väga ei meeldi. Aga ilmselt tunneb ta ka seda, et ta võib rääkida, mis pähe tuleb, ilma et ta peaks tagajärgi kartma. Tagajärjed muidugi pärast tulevad. Ja loomulikult ta tegeleb nendega, saab haiget ja mõnikord ei saa, aga ta ei mõtle selle peale.

Eks ta paneb tähele kõiki neid asju, mis ta ümber on. Mõnesid elab vähem läbi, mõnesid rohkem.

Eks ta on subjektiivne. Mind kohutavalt häirib objektiivsuse taotlus ühiskonnas ja ajakirjanduses. Kõik peab olema objektiivne. Mulle meeldib subjektiivsus, subjektivism. Mulle meeldib, kui inimesed väljendavad mõtteid, mis kuuluvad neile. Ja mida vähem nad oma ütlemistes kahtlevad, seda parem. Ehkki viimasel ajal teen ma seda järjest rohkem — ehk siis kahtlen.

— Millest see?

— Ei tea. Võib olla, et ma olen selle eest paar korda valusalt vastu lõugu saanud. Pole kahelnud ja on selgunud, et mõtted on valed olnud. See on mind muutnud ettevaatlikumaks.

— Mind piinab viimasel ajal väga „päris-” ja „mängu-”asjade vahekord. Nii kõrini on „mänguasjade” tegemisest, tahaks ainult „pärisasju” teha. Samas tuleb teha kompromisse, et saada teha „pärisasju”, tuleb teha „mänguasju”.

— Nii on, jah!

— Siit ka minu järgmine küsimus: miks, kuradi pärast, sa seda telepaska teed?

— Ilmselt samadel põhjustel. Olen ka ise selle peale mõelnud. Ja mul on keeruline leheintervjuus öelda, et see, mida ma teen, on telepask. Ma saan muidugi aru inimeste erinevast suhtumisest televisiooni. Ja ma ei pruugi nõus olla motiividega, mis sellist küsimust esitama ajendavad…

— Vaata, need motiivid on variserlikud. Ma olen veendunud, et kui keegi tuleks minu juurde — siin on rahaklots, seal oled sina, siin on paber — kirjuta alla, ja teeme, siis ma heal juhul teeskleksin kaks ja pool minutit, et ma mõtlen.

— Meil on hea kritiseerida poliitikuid-korruptante, et nad võtavad raha vastu — meile endale keegi ei paku seda raha. Nii kui pakkuma hakatakse, võtame selle silma pilgutamata vastu ja teeme samasuguseid otsuseid nagu need mehed. Tõsi mis tõsi.

Ma saan muidugi aru, et me räägime „Superstaarist” ja mitte telesaatest „Värske Ekspress”. Vaata, selle „Supertaariga” on nii, et see jumalaks muutumise tunne poeb sulle aastatega laval kitarri mängides küünte alla ja kogu see plikade kisa ja nii edasi. „Superstaaris” lahedat meest mängides kuulsin ma seda tüdrukute kisa üle kuradi pika aja uuesti. Ja see on — ükskõik kui labane ja madal see ka poleks — sitta kanti hea tunne.

Nagu pauk hapet, mille valemit ei ole keegi osanud välja kirjutada. Ma annan endale suurepäraselt aru, et minu nii-öelda pärand selle saate kontekstis on kõike muud kui see, mille üle mees oma pika teekonna lõpul ülearu suurt uhkust tunneb. Ma saan sellest ju aru. Ning vale oleks öelda, et ma „Superstaarile” tagantjärele mõeldes kogu aeg teab kui uhke oleksin. Aga see on ikka too neetud adrenaliini ja tohutu edevuse kombinatsioon, mis mu kaks aastat järjest mitte milleski süüdi olevate laste peale röökima on ajanud.

— Räägi Mr Lawrence’ist — see algas meie jaoks koha pealt, kus Genekas ja vana Vennaskond lõppes… Samas suutis see kolme-nelja aastaga „Annabelini” etableeruda, teha läbi tee, mis The Cure’il võttis aega 15 ja Vennaskonnal üheksa aastat, kuidagi väga kiiresti…?

— Mr Lawrence oli pigem loominguline projekt — püüd uusi ja tol ajal aktuaalsena tundunud rahvusvahelisi standardeid siinsesse popkultuuri importida. Ma kirjutasin kogemata mõned head laulud, aga mitte kuigi palju. Ma ei ole muusikuna olnud ülearu andekas. Mul ei ole olnud palju uut öelda, pigem näen ennast oskusliku käsitöölise kui maailma muutva kunstnikuna. Ja ses mõttes sobib mulle Singer Vinger palju rohkem.

Raamatut kirjutades tundus mulle mõnikord, et mängisin kõik need ligi 30 aastat kitarri selleks, et nüüd see raamat kirjutada. Mul oli muusikuna palju kibestumisi ja oma piiride nägemist. Need piirid ei olnud kahjuks teab kui avarad, taevani oli ruumi liiga palju, et end tagantjärele Sibula või Mäksi või kellegi kolmanda kõrvale ette kujutada.

— Nimeta nimesid, kelle tegemisi sa jälgid siin kultuuriruumis?

— Kõigepealt armsad sõbrad Krahli teatrist, kellega ma olen mõneti ületanud võib-olla vajaliku vaataja-etendaja barjääri. Neid ma kindlasti jälgin.

On näitlejad, kes mulle meeldivad, vana Ulfsak, Lembit. Ma pole viimast tükki näinud, „Kohvijoomist” ootan huviga. Üksküla muidugi. Ma olen Mirtel Pohla fänn, kes on erakordselt peen ja põnev näitleja. Tambet Tuisk on kihvt näitleja.

On muusikuid, keda ma jälgin, mulle väga meeldivad Hannaliina Uusma ja Lenna Kuurma, need on mainstream-asjad. Mikk Tammepõld on lahe mees. Eplik on geenius. Ma olen teda siiralt kadestanud.

Kellest ma väga puudust tunnen, on Kaur Kender, tema raamatutest ja kolumnidest.

— Aga nimed ajakirjandusest? Su erialalt? Kas seal on nimesid?

— Marju Lauristini loen ma alati. Ma loen Mihkel Mutti. Ehkki ma ei ole laias laastus mitte millegagi nõus, mida ta kirjutab, me oleme maailmavaateliselt väga erinevad inimesed. Aga mulle meeldib, et on olemas ennast verbaalselt väljendada suutev väga parempoolne ja konservatiivne kirjutaja. Mutt on huvitav. Ehkki ma lähen enamasti närvi selle peale, mida ta kirjutab.

Mulle meeldivad kriitikud, kellel ei ole aukartust, kellele meeldib pühasid lehmasid nokkida. Kaarel Kressa näiteks on selline julge kriitik, keda ma väga hea meelega loen. Valle-Sten Maiste on väga hea kirjutaja. Ja vähe sellest, enamasti olen ma ka nõus sellega, mis ta kirjutab.

Aga on ka kirjutajaid, keda ma ei suuda lugeda. Lauri Vahtre näiteks. Või Priit Pullerits.

— Kas on midagi, mida sa tahad siin selles vormis veel öelda?

— Kui me raamatust räägime, siis ma tahan rõhutada, et võib-olla on jäänud mulje, et see on raamat viinajoomisest. Tegelikult ei ole. Või on ka, aga on ka väga paljudest muudest asjadest.

Mihkel Raua seitse surmapattu

Mustad sukkpüksid

•• Ma olen jalafetišist ja korralik paar musti sukkpükse ükskõik millise naise jalas tekitavad minus himu, mille anatoomiat ei tihka ma leheveergudel ülearu pikalt analüüsida.

Pannkoogid

•• Neis taevalikes ja samas lihtsa konstruktsiooniga jahulätakates avaldub minu õgardlikkus. Kui keegi soovib mind mõrvata, siis kindlaim viis seda mitte vahele jäädes teha on mulle pannkooke sööta. Ma ei suuda neid nähes piiri pidada, taevas olgu tunnistajaks.

Apple’i arvutid

•• Mul on enam-vähem kõik firma Apple tooted, mis üldse olemas on. Ja ometi ostan ma neid endale igal nädalal paar tükki juurde. Neis imeilusates tehnoloogilistes kaunitarides peitub võti minu ahnuse juurde.

Voodi

•• Parim koht laisk olemiseks. Siit lahkun ma ainult surmaähvardusel ja siia naasen ma esimesel võimalusel.

Anonüümne netikommentaator

•• Ma vihkan teda sama kirglikult nagu tema mind. Meie mõõdutundetus teineteise vihkamises peitub mingi kummaline sünergia. Annaks jumal, et me kunagi ei kohtu.

Vaiko Eplik

•• Ta on kõike seda, mida mina ei ole, kuigi lootsin omal ajal olla: andekas, populaarne, intelligentne. Ma olen Vaikot (tema) elu aeg kadedustanud.

Ninatark Muna

•• Minu kirjanduslik lemmiktegelane. Upsakuses peitub 21. sajandil ellujäämise retsept. Ninatark Muna oli oma ajast kõvasti ees, nüüd on tema lapsikutest tõekspidamistest saanud universaalne doktriin.