Miks ikkagi ei võiks kanepit legaliseerida?

Küsimus: Juhtusin Delfit sirvides pooleldi kogemata otsa ühele küsimusele, kus keegi nooremapoolne härra päris Teie käest, miks ei võiks olla narkootilise kanepi tarvitamine legaliseeritud. Kuna küsija näol oli tegu üsna tõenäoliselt eelmainitud ainet tarbinud inimesega, siis oli üsna ootuspärane, et Te ei vastanud sellele väga põhjalikult, eelistades pigem lühikest-lakoonilist vastust.

Nüüd sooviks aga mina, narkootilisi aineid mitte kunagi proovinud inimene, teada, mis on Teie tõeline seisukoht. Ma oman kindlaid seisukohti, miks minu arvates ei tohiks keelatud uimasteid seadustada, kuid sooviks ka teada kogemustega ning doktorikraadiga psühholoogi arvamust.

Karin, 20

Dr. Noormann vastab

Puhtmeditsiinilist narkootikumide mõju, ja suuremas osas negatiivset mõju, siin üles lugeda läheks pikale. Sellele leiab seletuse igast meditsiiniväljaandest ja internetist tuleb kümneid seletusi ainuüksi märksõna „narkootikumid“ alt.

Aga et küsisite minu isiklikku arvamust, vastan kõigepealt egoismist lähtudes. Ma tegelen sõltuvusprobleemides inimestega kauem, kui Teie olete elanud. Ning väga paljusid pole ma suutnud aidata. Kas teate, mis tunne on lugeda ajalehe surmakuulutustest oma patsientide nimesid? Sõltuvusravi kasutegur on praegu 50-60%. Ülejäänud on surnud või elavad rahvasuu tiitlitega „narkar“, „jota“, "asotsiaal".

Aga jätame inimese enda terviseprobleemid tema südametunnistusele ja räägime psüühikast ja veidi arusaadavamas keeles. Kõikide narkootikumide ühisomadus on see, et need sekkuvad meie kehakeemiasse – tavaliselt endokrinoloogilisse (näärmetalituse) süsteemi ja käivitavad mõnuhormoonide vallandumise, st et inimene hakkab tundma mõnu. Selles polekski midagi halba, kui organism ei hakkaks seda ikka ja jälle vajama ning et mõju toimiks, ikka suuremates kogustes. Nii haaravad alateadvusest tulevad protsessid meid enda võimusse. Et selle võimuse mõjul ikkagi oma tegevust kontrollida, vajame teadvust. Teadvuse tööriist on tahe. Alguses on tahtel oma sõna kaasa rääkida küll ja nii tunnebki mõnuaineid pruukinud inimene, et pole häda midagi. Aga sõltuvusseisund on olukord, kus tahe on kiusatusele juba alla andnud ega suuda inimese käitumist enam juhtida. Kaasa arvatud ka seda, et oma seisundit kainelt hinnata. Minu töös on täiesti tavaline, et tuleb vaielda pealtnäha täiesti arukate inimeste kirglike sõnavõttudega uimastite tervislikkusest või olematust kahjulikkusest. Kuni suudavad seda teha ilma käte värinateta, klaasistunud pilguta, segase jututa. Siis pole neist enam rääkijatki.

Kuigi olen tegelenud ka hüpnoos- ja sugestiivraviga, puutun sõltuvustega kokku eelkõige pere- ja kasvatusprobleemide kaudu. Kui nende probleemide põhjus või kaaslane on narkootikum (alkohol kaasa arvatud), muutub suheteprobleem väga raskesti ravitavaks. Selline inimene on nagu teisest maailmast, ajab oma jora „ah pole mul häda midagi“, „mis see sinu asi on, et mulle meeldib purjus või pilves olla“, „mis ta muudkui norib mu kallal, võtku ise ka“. Kui aga uut annust narkootikume või alkoholi ei saa, muutub närviliseks, kiuslikuks, hädiseks, abituks. Või uue mõnuannuse nimel teeb midagi kriminaalset. Häda on selleski, et ta ise ei märka, et on teistsugune ja kui teised märkavad, saab tigedaks.

Keemilised tehismõnuained, eriti süstitavad ja oopium võivad kujundada sõltuvuse kolmanda pilvesoleku järel, looduslikel – kokaiiniga ja kanepiga (marihuaana, hašis) kujuneb sõltuvus veidi aeglasemalt.

Sallivuse sildi all on käivitunud aktiivne narkootikumide seadustamise propaganda. Selle liikumise eestkõnelejaist enamus on ise sõltuvusainete pruukijad, samuti nagu selle vastu seisjad on ise mõnuainetest priid. Kuid on veel kolmas grupp – need, kes on olnud sõltlased, kuid sellest pääsenud. Nende arvamus peaks kõige objektiivsem olema. Aga seni, kuni nende hääl pole kõlama hakanud, tasub pigem karta, kui kahetseda.

Teie Dr. Noormann